Kultuur: Viinamarjad ja kärbseseened. Sibulad. Meri ja Tammik

Paneks seda pilti veel ülespoole. Või hoopis allapoole. Ja need ülestikku. Või sinna hoopis selle. Et oleks natuke kaootiline, mitte mingil juhul igav.

Jan Tammik, kunagine Rakvere III keskkooli kunstiklassi poiss ja tänane maalikunstnik, soovitab, Virumaa Näituste juht Raivo Riim ronib redelil üles-alla, seob ja riputab.

Mered on paigas. Vaikelud sibulate, sidrunite, apelsinide, peetide, kärbseseente ja paljude viinamarjadega otsivad kohta Rakvere galerii seintel. Lakoonilise pealkirjaga näitus “Maalid” avaneb mõne tunni pärast.

Mere-, talu- ja kunstimees

Näitusel on Jan Tammiku paari viimase aasta tööd. Mõni neist nii värske, et värv vaat et märg. “Lakkisin nad üle, ei tohiks enam määrida,” sõnas kunstnik ja tähendas, et kaks nädalat on näituse etteteatamiseks natuke liiga lühike aeg, kuu-paar oleks paras.

Raivo Riimi sõnul polnud varem rahaküsimusega asi selge. Ning samas tahtis Jan Tammiku esimene isikunäitus kunagises kodulinnas kindlasti tegemist.

“Ema ja isa said tuttavaks kunstikoolis. Ja nii ta loogiliselt kuidagi kujunes, et ... Isa arvas, et ma peaks Tartu kunstikooli minema,” muheleb Jan Tammik, kelle isa Rein Tammik on tuntud maalija nii siinmail kui ka praeguses elupaigas Prantsusmaal.

“ERKIsse ma ei saanud sisse. Jamade pärast, mis ma seal korraldasin. Ja et ma muud tööd teha ei osand ega viitsind ka, siis hakkasin tasapisi maalima,” sõnab kunstnik. “Vahepeal tegelesin põllumajandusega. Ütleme, et kasvatasin ürte. Sellest pikemalt ei räägiks.”

Oli põllumajandusega, nagu oli, aga avamerepurjetamisele sõrme ja käe andnud ning venna paadis Eesti meistriks tulnud Tammik ostis hiljaaegu talu. Merest sootuks kaugele. Põlvamaa ja Petserimaa piirile. Karl Ast-Rumori sünnikodu. Koha, kus vaikselt maalida. Nii et 70 protsenti elust saaks elatud seal ja Tallinnale jääks vaid kolmandik.

“Purjetamishooaeg jääb nüüd küll vahele, vaja hakata talu kõpitsema,” märgib maalija. Ehk siis jõuab piltidele rohkem purjekaid kui praegused täpid tormikauguses.

“Viimasel ajal mul ongi kaks teemat – natüürmordid ja meri,” sõnab kunstnik. “Maastikke on ka suhteliselt vähe.” Kuigi on viitavaid jooni, flaamlastest ei innustu. Meeldib Chardin.

“Juurikaid on kõige mugavam teha,” mainib kunstnik. Need ei kipu torisema ega ütlema, et pole sarnane.

Maalidele jõudnud peedid-sibulad-lillkapsad on toodud naabertalust külakostiks.

Kapsapeenra vahele või mere äärde Jan Tammik molbertit üles ei sea. Sest “seal on sääsed ... ja mere ääres parmud ja tassi seda päikesevarju”. Pildistab üles nii kompositsiooni kui ka looduse ning nokitseb mõnusasti kambris.

Ainult Prantsusmaal käib koos isaga väljas maalimas. “Aga seal on ka palav ja ...” nendib kunstnik. Kuulsa isa poeg olla pole Jan Tammiku meelest sugugi raske. Sest ruumiline distants on piisav.

“Vanamehe pealt saan vahel inspiratsiooni. Mis meeldib, seda ikka ahvid. Isa teeb ka enam-vähem selliseid pilte, aga tunduvalt paremaid. Patsutab sõbralikult õlale. Mis meeldib, seda kiidab, kui ei meeldi, siis laidab. Tehnikat ja nippe õpetab ka.”

Tulevane koeramaalija

Inimeste maalimine Tammikule ei istu. “Las teised maalivad. Mind ei huvita. Ja ma ei oska ka. Heal juhul võin koeri maalida,” lausub ta. Ja lisab, et tal on koer - “tšehhi võsa-vuzek”. Mis maakeeli oleks ilmselt krants. “Oi, hästi kihvt koer,” kinnitab Raivo Riim. Koera portreed näitusel paraku pole.

Näitusi on Tammikul olnud lisaks Eestile Soomes, Rootsis, Saksamaal. “Ja isa juures Prantsusmaal panen ka näitustel oma pilte üles. Aga mulle see näituse korraldamine ei meeldi. Mulle meeldiks, et tuled ja paned pildid üles ja järgmisest päevast on näitus avatud, ilma igasuguse pidulikkuseta,” mainib maalija, kelle kunagised pastellid annavad jumet Rakvere hotellile Wesenbergh.