Loodus: Käbikuningas valmistub hoolega talveks

Käbikuningat on alati armastatud: tema kujutisi võib näha puunikerdajate töödes, Vana-Rooma motiivides ning Aasia kultuurides.

Eriti toredad on pargis elavad oravad, kes võivad inimesele päris lähedale tulla ning isegi peopesast süüa, metsas pesitsevad käbikuningad aga väldivad inimesi.

Orav on tüüpiline puuelanik, kes kõverdunud küünistega varustatud pikkade varvaste abil suudab puudel väga kiiresti liikuda ning ühelt teisele hüpata.

Teda iseloomustab pikk saba, millega on hea oksalt oksale liikudes tasakaalu hoida. See looma enda pikkusest vaid veidi lühem kehaosa täidab külmade ilmadega ka teki aset ning annab kaaslastele märku saba omaniku meeleolust.

Päevase eluviisiga väledal metsaelanikul aitavad vaenlast märgata head silmad. Värve ta ei erista, kuid tema nägemisväli on avar.

Suvel on selle pisikese, vaid 21-25 sentimeetri pikkuse ning 200-500 grammi kaaluva loomakese kasukas punakaspruun, talvel hallikaspruun, kõhu alt aga alati valge.

Karvkatte värv hakkab oraval järk-järgult muutuma augusti lõpus ning täielikult saab ta tihedama ja tumedama talvekarvastiku vastu hilissügist, enamasti novembris.

Väärib käbikuninga tiitlit

Rahvasuus kutsutakse oravat käbikuningaks. Tema toidusedelisse kuuluvad kuuse- ja muude taimede seemned, tammetõrud ja sarapuupähklid. Samas söövad need loomakesed meelsasti ka putukaid, linnumune ja -poegi ning tigusid.

Männi- ja kuuseseemnetega maiustavad oravad peaaegu aasta läbi. Nosides käbi, hoiab loomake seda käppade vahel ning pöörates närib selle seemneid.

Kui juhtub olema ikaldusaasta ning käbisid saada ei ole, on orav talvel näljas ning sööb eluspüsimiseks noori kuusevõrseid.

Ikaldusaastal ei too raskest talvest vaevatud orav ilmale ka poegi.

Suve teisel poolel hakkavad käbikuningad koguma endale talvevarusid, mille peidavad puuõõnde või sambla alla, ning külmade ilmadega leiavad nad tallele pandu lõhna järgi kergesti üles.

Kevad ja suvi on orava jaoks hea aeg ning pakub rikkalikumat toidulauda. Siis liigub ta rohkem ka maa peal, kust otsib putukaid ja nende vastseid. Kevadel kõlbavad käbikuninga toidulaule ka pungad ja mahlakas puukoor, sügisel varub talveks aga seeni.

Poegib mitu korda aastas

Orav poegib enamasti kaks korda aastas, innaaeg on tal märtsist septembrini. Ühes pesakonnas on kuni kaheksa, tavaliselt aga neli-viis poega.

Sündides on oravalapsed väga abitud, paljad ja pimedad. Silmad avanevad noortel käbikuningatel alles kuu vanuselt, sama vanalt hakkavad nad ka pesast väljas käima.

Tiinuseperioodil, mis vältab 35-40 päeva, teeb orav pesa tüve lähedale puu latva või kasutab elupaigana vanu varesepesi ja puuõõnsusi, mõnikord ka lindude pesakaste.

Kaitsva kodu endale ja lastele punub loomake lehtedest ja oksaraagudest ning vooderdab selle kuiva rohu ja samblaga.

Orava eluase on kuulikujuline ning hoolega puuoksa külge kinnitatud.

Pesa peab hästi sooja, isegi külma ilmaga ei lange temperatuur seal eriti madalale. Et pehmes pesas armastavad elada ka kirbud, valmistab orav sageli ette mitu “korterit”.

Ka on emasloom ettevaatlik ning viib pojad ükshaaval pesast minema isegi kõige tühisemal häirimisel.

Oma loomult on orav eraklik ning pärast innaaega elab ta üksi.

Väga külmal talvel võib siiski juhtuda, et ühest pesast või puuõõnest otsib varju mitu loomakest, et üksteist vastastikku soojendada.