Kultuur: Kuulsal Leevakul ehitati taas, sedapuhku “Jõujaama”

1947. aastal võtsid komnoored kuulda partei ja valitsuse üleskutset hakata ENSVs esimese komsomoli ehitusena taastama kolme aasta eest sakslaste õhku lastud Leevaku silda ja elektrijaama, jõujaama.

Tänavu suvel etendati Leevakul ajaloole ja Juhan Smuuli “Järvesuu poiste brigaadi” ainetele tuginevat rahvatükki “Jõujaam”.

Algus kiskus karmiks

Stsenarist Jan Rahmani ja lavastaja Raivo Adlase loodud näitemäng kaldub žanriliselt külakomöödia poole. Tegelased kasutavad kõnes mahlakat murdekeelt. Palju on ka koomilisi situatsioone ja ümbruskonna rahva seast leitud värvikaid näitlejaid.

Toimub plahvatus, Leevaku veski, mis annab ümbruskonnale ka voolu, “lendab õhku” - suitsupomm on tõhus.

Alustuseks tulid töödejuhataja, aumärk palituhõlmal tolgendamas, ja temperamentne partorg, revolver vööl, pealtvaatajate sekka, et etenduse eel suvaliselt pileteid kontrollida. Kui mõni kaunim naisinimene kontrolli naljaks püüdis pöörata ja sõnakuulmatuks osutus, tuli partorgil paugutamise isu peale. Kalifeepükstes partorgi mängis praegu Meremäe vallavanema ametit pidav temperamentne Peeter Sibul.

Laval on palju ajaloost pärit tegelasi: setupoistest ehitusmehed, metsavennad, talumehed, külatüdrukud, pillimehed, töödejuhataja, partorg.

Leevaku külaselts eesotsas kunagisest virumaalasest Vello Kasearuga on hoolitsenud selle eest, et atribuutika ehe oleks: vanad autod - krusa, villis; ehitajate tööriistad, metsavendade püssid. Heinamaale, peoplatsile, on üles pandud ehtne saun, korstnast kord heledamat, kord mustemat suitsu tõusmas.

Saunas käidi etenduse käigus aina ja aina ning hüpati jõkkegi. Sauna nagu elektrijaama seinugi katsid punaloosungid. Tähtsaid teateid, poliitilisi suuniseid ja hümni anti edasi plekihäälse “plagafoni” abil.

Stsenaariumi kirjutaja oli kogunud mälestusi ja kohtunud veel elus olevate kunagiste elektrijaama ehitajatega. Nii selgus seegi, et komnoorte toitmiseks oli kulaku käest pull ostetud. Viimane saigi näitemängu sisse kirjutatud, kus sa pääsed - külarahvas mäletas.

Ka lavastaja Raivo Adlas soovinud, et etenduses oleks rohkem liikumist ja elevust. Kuid isaslooma kangemate loomuomaduste tõttu ei saadud puhkivat pulli lavastusse tuua, kuigi korra prooviti. Toodi tubli lüpsilehm Maasik. Nagu me tänapäevalgi näeme, on igas olukorras kõige tähtsam siiski poliitiline otsus, samuti siin: pärast Maasiku anatoomilisi vaatlusi otsustas partorg - pull mis pull.

Stiilipuhtalt oli etendusse toodud kirjanik Juhan Smuul - pikas heledas mantlis, kaabu peas ja Kazbeki karp pakkumiseks alati valmis. Põristas smuulilikult r-tähte ja jutt oli saarlaste moodi, ilma “õ”-deta. Hooti deklameeris ta publiku suunal katkeid oma tulevasest poeemist “Järvesuu poiste brigaad”, ja nagu nüüd moes - isegi räppis.

Poliitõhtul luges partorg pühakirja esitamise stiilis ette Kortšaginit. Komnoored olid just saunast tulnud, istusid küll paigal, kuid neil oli üksteisega enam tegemist kui loetava tekstiga.

Lavaloos oli palju tantsuõhtuid, kus tüdrukud valgetes sokkides ja hambapulbriga valgendatud tennistes, seljas ajastutruud kleidid. Oli armumisi, südamevalu. Kas Leevaku kandis keegi sel aastal ka täpselt 60aastaseks sai, sellest ajalugu vaikib.

Külameestelt komnoortele

Kohalikud mäletavad, et ega komnoored nii väga tööd teha ka ei rabanud - tööoskused olid kasinad ja suur osa ajast kulus pidude peale.

Oluline hulk tööst jäeti ümbruskonna talumeeste hooleks. Nii pidi iga talupere, kes jaamast voolu oma tarre tahtis saada, tegema 50 - 60 töötundi, lisaks lõikama ise elektripostid ja need oma maa piires üles panema. Sõda oli lõppenud, maal mehi niigi vähe, sügistööd kukil – aga kes julges löökehitusele mineku asemel oma põllul rassida, kuulutati kohe kulakuks.

Etendus kulmineerub, kui kulpi lüües võetakse vastu jõujaama avapidustusele saabunud mustas nahkmantlis NSVLi kangelane Arnold Meri. Kõned. Publikusse jõuab tunne, et nemadki on justkui avamisele kutsutud – elatakse toimuvale kaasa.

Lõpustseenis lahkuvad säärsaabastes Setumaa karjatsurad Leevakult: kes tagasi koju pruudi manu, kes uutele ehitustele.

Vaheajal söödi endises elektrijaama masinaruumis hernesuppi ja jalutati Leevaku kõrgel sillal.

Võhandu vetekohin oli fooniks kogu etendusele, andes aimu looduse üleolekust nii sõdadest kui silla õhkulaskjatest.

“Jõujaama” mängitakse augustikuus veel paar korda. Neist ühe salvestab ka Eesti Televisioon – nende eelluure oli hindavalt väitnud, et seda tükki võiks rohkem inimesi näha.

Ilme Post