Kolmerattaline sõiduriist püüab pilke

Toivo Kaasiku mäletamist mööda on tal jalgratas kogu aeg olnud, küll vennaga kahe peale, küll päris enda oma.

“Kahe-kolme aastaselt sai samuti kolmerattalisega ringi sõidetud, aga see oli ikka traditsiooniline kolmerattaline, millel pedaalid esimese ratta küljes,” räägib Kaasik, kelle arvates on kaherattaline sõiduvahend lihtsalt kõige mugavam variant jalgrattast.

Idee sellise tuuningjalgratta ehitamiseks sai mees oma sõnul varasema töökogemuse põhjal.

“Olen üle kümne aasta suure veoki peal sõitnud, millel oli samuti kaks silda all. Seepärast tekkiski huvi katsetada, kas sama ülesehitusega on võimalik ka jalgratast teha,” jutustab Toivo Kaasik, kes lugedes Eesti Ekspressi välja kuulutatud konkursist, otsustas oma idee käiku lasta ja jalgratta valmis meisterdada.

Ratas valmis katsetades

Ratas sai küll konkursi tarbeks ehitatud, aga ega mõtted tule, kui nende järele vajadus on. “Mõte tuleb ikka siis, kui ise tahab,” ütleb Toivo naljatlevalt oma lennukate mõttearenduste kohta, milles mängis rolli ka abikaasa Annely.

Võiks arvata, et pilkupüüdva sõiduvahendi loomise tarvis sai kõigepealt piinlikult detailne projekt koostatud, kuid eksite, sest kolmerattaline sündis suuresti katse ja eksituse meetodil.

“Kavand seisnes selles, et võtsin kaks rattaraami, panin need muruplatsile maha ja hakkasin siis kombineerima, kuidas oleks võimalik neist kokku seada üht kolmerattalist, millel kolm ratast ühes reas,” tutvustab meistrimees sõiduvahendi loomislugu.

Tööga seoses on Toivo viimastel aastatel palju Soomes komandeeringus käinud. Esialgu sai rattaid üle lahe ärieesmärgil toodud, sest põhjanaabrid loovutasid need hästi odavalt, suisa muidu.

“Tõin need siia, putitasin üles ja müüsin maha. Mõni ratas jäi n-ö doonoriks, millelt juppe sai,” ei salga mees oma ettevõtmist varajasemast ajast.

Virumaa Teataja küsimusele, kui praktiline selline tuuningjalgratas ka on, vastab mees, et ausalt öeldes täiesti ebapraktiline, kuid sõita on võimalik. Ja kellel kipub edev iseloom olema, siis järelevaatavad pilgud on igatahes garanteeritud.

Aga ega Toivo kade ka ei ole, ta loovutas oma kätetöö turuplatsi lähedal asuvale rattapoele Rix Ratas, kus see oli huvilistele uudistamiseks paaril päeval tõmbenumbrina välja pandud.

“Poe omanik on mu tuttav, kellele sellest rattast rääkisin ja tehtud pilte näitasin. Siis tekkiski idee ratas teistelegi vaatamiseks välja panna,” jutustab Toivo sellest, kuidas kolmerattaline on mööda linna ringi rännanud.

“Ise ma ei saanud poes selgitusi jagamas käia, sest olin tööl, aga tuttavad, kes mööda läksid, rääkisid, et alati oli keegi uudistamas,” tunneb mees väikest uhkustki oma kätetöö üle.

Töö kiire ja korralik

Elevust ei tekita tuuningjalgratas ainult rattapoe klientides, vaid ka Toivo sõprade seas, kes samuti sellega sõita proovinud. Nende arvates on Toivo sõnul tegu ühe imeteoga.

Toivo ise arvab aga kaaslaste katsest sadulasse ronida, et eks see meesterahva jaoks üks enese tõestamise katse ole: “No kui mina saan sellega sõidetud, miks siis nemad ei peaks saama.”

Kuid tuuningjalgratas ei ole esimene omapärane liiklusvahend, millega Toivo hakkama on saanud, sest juba teismelise eas pani ta kaks külgkorviga jalgratast kokku. Nendega sai siis ringi sõidetud mööda Kuressaare linna, kus tol ajal elati.

Külgkorviga rataste saatuse kohta jutustab nupukas mees: “Esimene külgkorviga ratas lagunes ära, sõitsin puruks, teine jäi aga Saaremaale. Läksin sõjaväkke ja teenistuses olemise ajal otsustasid mu vanemad mandrile kolida. Eks see ratas kolimise käigus maha jäi, igatahes ära see kadus.”

Aga jutujärjega tuuningjalgratta juurde tagasi pöördudes ütleb Toivo, et ratas sai valmis paari nädala õhtutega. “Mõtlema ja katsetama hakkasin juba varem, aga kui konkreetselt osade kokkupanemiseks läks, siis sain paari nädalaga valmis,” kinnitab ta.

Eesmärgiks loodushoid

Omapärasest jalgrattast rääkides tunnistab Toivo ausalt, et eks see tähelepanu äratamiseks tehtud ongi. Siiski peitub selle taga ka üllam püüe.

“Ma soovin, et inimesed vaataksid oma kuurialused läbi, sest tihtipeale seisab seal täiesti korras asju - mitte ainult jalgrattaid, aga neid ka loomulikult -, mille järele te vajadust ei tunne. Praegu veel ei raatsi te neid esemeid ära visata, kuid paari aasta pärast teete seda,” muretseb Toivo.

“Oleks ju palju mõttekam juba praegu see asi, olgu kas või jalgratas, mõnele sellisele inimesele anda, kellele see on eluks vajalik, kuid kes seda ise osta ei jaksa,” kutsub ta inimesi üllameelsusele.

Siit koorub ka teine tänuväärne ja mõtlemapanev ettevõtmine. Nimelt rõhub mees loodushoiule, kuigi ennast ta eriliseks loodushoiuaktivistiks ei pea.

“Alati ei tasu vana asja ära visata ja selle asemele uut osta, sest äkki saab vana asja veel kasutada. Võiks ju veel sellele mõelda, et kusagil kaugel, näiteks Hiinas või Lõuna-Ameerikas, rikutakse selle sama eseme tootmiseks loodust,” võtab Toivo oma maailmavaate lühidalt kokku. Ja lisab, et vanade asjade sõber on ta alati olnud.

Nimelt on peale selle tuuningjalgratta peres olemas ka 1967. aasta väljalaskega nn Volkswagen Põrnikas, millel hetkel küll ülevaatus tegemata ja mis ootab ka tugevamat mootorit, sest vana osutus veidi nõrgaks .

Veel meenub Toivole, et ta on omal ajal ühest nõukogudeaegsest sääreväristajast jalgratta teinud. “Jätsin alles sääreväristaja rattad, võtsin maha mootori, bensiinipaagi ja kõik üleliigse. Ette panin suure hammasrattaga vändad ja keti peale. Sellega oli võimalik ka tagurpidi sõita, kui ainult tasakaalu hoida suutsid,” räägib ta.

Jutuajamise lõpus paneb Toivo lugejatele südamele, et ka jalgrattaga ei tohi sõita ei joobes olles ega alkoholi jääknähtudega. Seda räägib ta seepärast, et ta ise on kogenud tunnet, mis valdab, kui autole jääb ette ebakaine rattur.