Haldjate usku Hipe monoloog ürgmetsas

Inimene on niipalju metsast võõrdunud, et üksi ei julgegi ta siia tulla enam. See on kummaline, sest eestlane on ju ikka metsarahvas olnud. Tegelikult on rõõmuks, naudinguks ja rahuloluks nii vähest vaja, lihtsalt tulla ja võtta aeg maha. Aga paljud seda ei mõista.

Et mõista, selleks tuleks võib-olla looduses lapsi teha. Mul on olnud paar noort paari, kes on käinud lapsesaamise eesmärgil minu juures teraapias ja pärast toredat massaaži ma ütlesin neile, et ärge kohe koju kiirustage, vaid minge metsast läbi.

Ja siis nad nelja kuu pärast helistasid, et Hipe, meil on sulle rõõmus üllatus.

Kaitseinglite saatel

Näe, siin on allikas, millega mul on oma rituaalid seotud. Alati, kui ma siia matkarajale satun, siis pesen selles allikas oma nägu ja ehteid.

Mets hätta ei jäta – allikast saad vett, põske pistad marja. Praegusel aastaajal võiks siin kuu aega ära elada.

Piisab, kui inimene võtab kas või kord nädalas sellise paastumise päeva, siis me oleksime palju paremad, helgemad, rõõmsamad, täis positiivset mõtlemist, mitte sellised kibestunud. Kui me siit metsast välja läheme, oleme kindlasti muutunud, ja ikka paremuse poole.

Mõni ütleb tõesti, et mis sul viga, sa elad seal haldjate riigis ja naudid kastepiiska. Sul on kõik ilus ja hea, et mina nii ei suuda.

Aga kui inimene on ikka valmis loodust vastu võtma, kui ta laseb endast igapäevase mõttemaailma lahti, siis ... Öeldakse, et meil kõigil on sünnist saati kaks kaitseinglit kaasas, aga inimene ei oska neid ära kasutada.

Ringiga unistuse juurde

Minu vanemad tegelesid metsandusega. Kodus räägiti aina metsast ja jahil käimisest ja siis läksin ise ka Eesti põllumajandusakadeemiasse metsandust õppima.

Tegelikult kirjutasin üksteist aastat klassikirjandeid sellest, kuidas minust arst saab, aga mõtlesin, et parem olla keskpärane metsamees kui halb arst.

Samas olin juba kooliajal kindel, et kui inimene midagi väga tahab, siis ta selle ka saab. Tahtmise jõud ongi see, millega me loome kõike, mis meie ümber on.

Mäletan, et üks klassivend vaidles mulle vastu, et mis sa räägid, presidendiks sa ju ei saa. Ma ütlesin, et kallis inimene, ma ei tahagi presidendiks saada.

Pärast ülikooli siia ürgmetsa tulles avastasin, et olen ihuüksinda ja kõik see kuulub mulle. Ma ei saanud alguses aru, miks mul nii palju energiat on, aga siis taipasin, et kõik see ümbritsev täitis mind sellega.

Minu ellu tulid ravimtaimed ühe mu enda haiguse tõttu. Siis ma avastasin, et kui elada nii ürgses kohas, ei saa kõike endale hoida ja pean seda ka teistele jagama.

Siis tuligi soov seda rohkem uurida. Ja sellise ringiga jõudsin tagasi oma lapsepõlveunistuse juurde – ma saan kedagi aidata.

Ma arvan, et mina ei ravi midagi ega kedagi, ma annan inimesele ainult selle impulsi, et sa saad, sa suudad. Ja lisaks väiksed näpunäited sellest, kuidas mõelda, hingata ja toituda.

Inimeses endas on niipalju jõudu, aga inimene hakkab iseendaga tegelema alles siis, kui tal selleks tõsine soov on. Ja minu juurde leiavad tee need, kes on selleks avatud.

Ma olen alati öelnud, et ma ei tee imet. Oma hommikuid olen alustanud järgmise palvega: suur looja, saada minu juurde need, kes mind tõeliselt vajavad. Ja nõnda jõuavadki siia inimesed, kes tahavad hingata loodusega ühes rütmis, kuid nende hing on haigeks jäänud.

Ega siis tablettidega ei ravita haiguste põhjuseid, vaid ikka tagajärgi. Põhjuseid tuleb hakata ravima mõtlemise ja looduslike vahenditega. Ja kui need enam ei aita, alles siis meditsiini poole pöörduda.

Mu enda peetud kursustel ja loengutel on olnud arste. Ja kunagi oli meemassaažiloengul üks arst, kes tuli täieliku skeptikuna, hiljem kuulsin, et ta lahkus väga rõõmsa ja rahulolevana.

Unistuseta pole elu

Et soov täituks, siis peab see see olema lõpuni läbi mõeldud. Ja kui sa oled soovi läbi mõelnud, siis hakatakse sulle seda looma. Öeldakse ju, et inimene, kes ei unista, see ei ela.

Igaühel on koht päikese all. Kes tunneb ennast kirikus hästi, saab sealt oma jõu. Las nad käivad. See on tuhat korda etem kui oma mures üksi olla.

Aga mina usun, et jumalik armastus on meiega alati kaasas. Mul ei ole õigust öelda, et see, mida mina mõtlen, on ainuõige. Ma aktsepteerin absoluutselt kõiki.

Käisin just Hiiumaal ja sõitsin sõbraga Hiiumaal ringi ja tõeliselt ilus muusika mängis. Korraga küsisin, kas oled kunagi auto kinni pidanud ja keset teed tantsinud. Ta ütles, et ei ole.

Siis me tegime seda. No kas on õnneks veel midagi vaja! Möödasõitjad vaatasid küll kummalise pilguga, kuid see on minu elu ja minu emotsioon.

Ega ma sellist juttu igaühele kohe ei räägi, ma pean teda enne natuke tundma. Ainult ehk siis, kui ta küsib, et kus ma selle jõu võtan, siis ma näitan talle oma looduspilte.

Nimelt tegelen ma ka pildistamisega. Mul ei ole mingi profikaamera, aga mul on õnne ja juhust selliseid hetki leida.

Ma olen väga keerulisi olukordi läbi elanud, nii elustamise kui ka haigusi ja psühholoogilisi probleeme, mis seotud isikliku eluga.

Läbi nende raskuste olen õppinud ja seetõttu oskan mõista neid, kel samuti on raskusi.

Praegu toimubki mu elus kogu eelneva elukorralduse muutmine. Ja mul on julgust seda teha. Mul on julgust end naisena tunda.

Hipe Rohila

• Hipe sündis Valgas, esimesed viis eluaastat elas ta Lõuna-Eestis Peetri jõe ürgorus.

• Hipe on lõpetanud EPA metsanduse eriala ja ta suunati Sagadi metskonda tööle.

• Nüüd on Hipel Rakveres isiklik massaažisalong.

• Hipe on suur naturaalsete lõhnade ja looduslike teede fänn.

• Ta naudib sauna mitmel moel. Lisaks meeldib talle tantsida.