Kuidas kasvatada üles veerand tuhat last

Illi Vilu esimeseks ametiks oli sekretär arstlikus ekspertiisikomisjonis, mis tegutses täitevkomitee juures. Muu hulga tuli töö juures jutuks, et talle meeldiks lastega töötada. Ühel päeval astus kabinetti haridusosakonna inspektor ja ütles Illile: “Sina tahtsid lastega töötada, Aaspere lastekodus on kasvataja koht vaba.” Illi otsustaski Aasperesse tööle minna.

Kuidas Illit testiti

Esimesest päevast lastekodukasvatajana on Illil meeles kõhklus ja hirm - ta sai V-VI klassi lapsed, kes noore, 21aastase kasvataja kohe proovile panid. Küll teatasid, et pole midagi kodus õppida jäänud, küll testisid tema kannatlikkust öörahu ajal. Illi käega ei löönud ega alla ei andnud, uuris kooliõpetajatelt, mis õppida jäi, ning lõi ööseks korra majja.

“Kord teatas üks poiss, et unustas mütsi kooli. Mina uut mütsi ei andnud, sidusin talle salli pähe ja käskisin mütsi koolist ära tuua. Õhtul tuleb poiss koolist, sall ümber pea ja kiiver kõige otsas, ning teatab: “Kasvataja, ma ei tulnud palja peaga.” Küsin, kuhu müts jäi. Poiss saatis mind “sinna kohta”. Ütlesin, et hea küll, tule siia, ma hakkan “sinna” minema - kus on kitsas, lõikan noaga, kus on pime, tõmban tikust tuld. Ja hakkasin poissi taga ajama. Poiss mõtles, et see hull plaanibki minna. Sellest päevast alates ei olnud mul distsipliiniga mitte mingit probleemi ja minu sõna maksis,” jutustas Illi.

Kuidas töö koju tuli

Pärast aastat Aaspere lastekodus tahtis Illi minna Tartusse eesti keelt õppima, aga ei saanud ülikooli sisse ja läks hoopis kolmeks aastaks Koeraveresse algklasside õpetajaks. Inju lastekodu direktor kutsus noore õpetajanna aga suviti puhkusi andma ning lõpuks palus, et naine neile päriselt tööle tuleks. Illi läks.

“Eks algul ei osanud teisiti, kui viisin mure koju kaasa. Oli üks juhtum, kus ema suri kuuendat last sünnitades ning kolm väiksemat toodi meie lastekodusse. Üks neist lastest kiindus väga minusse ja mina temasse. Ta hakkas just kooli minema ja oli bussiaknal, käed püsti, mina teisel pool. Mõlemad nutsime. Direktor ütles siis mulle, et lõpeta see nutmine, sa ei saa kõike hinge võtta. See oli raske. Eks nüüdki võtan koju midagi kaasa, olgu siis muret või rõõmu. Oma perel oli algul ütlemist, sest vabast ajast tuli samuti palju lastekodus käia, aga nad harjusid ära. Oma tütar ja hiljem tütrelapsed käisid ka tihti lastekodulastega mängimas ja oleme kasvatajatena lapsi vahel oma koju võtnud, et nad näeksid kodust elu. Oleme otsinud tugiperesid: on kujunenud kindlad inimesed, kes võtavad lapsi suveks ja pühadeks enda juurde, ja lastele see väga meeldib,” rääkis Illi.

Kuidas laps muutub

Mõnekümne aasta eest lõi Illi noore kasvajana kaasa laste luuremängudes ja jooksis koos nendega metsas. Oma kasvatajatööle tagasi vaadates arvab ta, et lapsed on väga palju muutunud. “Tänapäeva lapsed on hoopis teiste vaadetega, tahavad käia linna vahel. Peitust ja luurekat nad naljalt ei mängi. Eks ühiskond ole muutunud ... Mäletan, et kui hakkas humanitaarabi tulema, siis olid lapsed rõõmsad, kui endale sealt riideid leidsid, aga nüüd ei passi midagi, tahavad üha uusi asju poest,” seletas ta.

Samuti on tema meelest tänapäeva lastel väga palju õigusi, ja kui last tuleks karistada, siis saab seda teha moraali lugemise, nurka panemise, ekskursioonist mahajätmisega. “Ühel lapsel on sõnadest kasu, aga teise jaoks on need kui hane selga vesi. Veel mõni aasta tagasi küsisid lapsed, kas tohivad kella 24ni olla küla jaanitulel, ning jäid kaks tundi koju tulemisega hiljemaks - siis oli sellest suur pahandus ning pärast seda käisid noored kikivarvul ning püüdsid viga igati heastada. Nüüd tulevad nad vahel linnast koju suisa hommikul ega tee teist nägugi,” rääkis Illi.

Kuidas süda heldib

Kuigi palju on muutunud nii ühiskonnas kui lastes, on jäänud ka midagi samaks. Ikka kasvavad lapsed südame külge. Ikka tuleb pahandusi ette, aga kui lapsed midagi head teevad, siis muudab see kasvataja südame helgeks ja kõik jälle heaks. Ikka tulevad lastekodu endised kasvandikud kokkutulekule ja astuvad lastekodusse jõuluõhtul, tulevad ja näitavad oma lapsi – lastekodu on nende jaoks siiski kodu. Ikka ootavad nad kasvatajalt lähedust.

“Mõni täitsa suur poiss, ise minust pikem, aga ikka tuleb vahel kallistama. Rääkimata väikestest, kes kogu aeg küljes ripuvad. Tuleb meelde üks üsna rüblik poiss, kes meilt on juba ära läinud, aga kui tuleb nüüd täiskasvanuna külla, siis ütleb ikka, et Illi, kallista mind ja ütle “minu paha poja”,” kõneles Illi.

“Meie laste seas on väga hakkajaid ja julgeid. Ühest lennust läksid kolm poissi häälega Hispaaniasse, üks neist tuli tagasi, aga kaks jäid sinna. Praegu on neil seal oma pered ja läheb kenasti. Samuti läks üks tüdruk Inglismaale lapsehoidjaks ja üks poiss töötab Iirimaal tanklas,” oli Illi kasvandike üle uhke.

Mitu korda on naine kaasa elanud sellele murele ja raskusele, mis tekib siis, kui täisealiseks saanud lastekodulaps, kes pea kogu oma teadliku elu veetnud Injus, kus on tema sõbrad-tuttavad, peab minema tagasi oma koduvalda, kus kõik on võõras. “Tema maailm on Inju, siinne kool – esimene kuu käivad end iga laupäev näitamas. Pooled saavad hakkama, pooled mitte,” teadis kasvataja.

“Eks meie, kasvatajad, ole lastekodulaste jaoks nende pere: ema, isa, õde, vend – sa pead neile kõik olema,” ütles Illi.

Illi Vilu

• 64 aastat noor.

• Pärit Kabalast.

• Töötanud 40 aastat lastekodukasvatajana Aaspere ja Inju lastekodus.

• Olnud kasvataja ühele oma tütrele ja umbes 250 lastekodulapsele.

Teised Illi Vilust

Eve Lauri, tütar

Minu ema iseloomustab ehk konkreetsus ja karmus laste ohjamisel ja muidugi tööle pühendumine. Mina ise olen olnud väiksest peale lastekoduga tihedalt seotud ning näinud lastekodulapsi lähedalt ja kaugelt. Lastekodu oli minu elu loomulik osa. Ma ei olnud küll kunagi kade, et ema läks teiste laste juurde, selle asemel et minuga olla. Pigem oli mul hea meel, et ta sai teisi lapsi ka õnnelikumaks teha. Sel ajal, kui mina olin väike, oli lastekodude olukord muidugi hoopis teine kui nüüd, eriti materiaalselt. Aga mis puutub lastesse, siis kujunesid minulgi nende seast välja mõned sõbrad, kes ka meil käisid. Ja ka minu lapsed on nüüd üsna tihti hea meelega vanaemaga koos lastekodus käimas.

Toivo Olvi, Inju lastekodu direktor

Illi on väga hea suhtleja, väga südamega töö juures olev inimene, kes pikki aastaid on olnud orienteeritud tulemusele. See tähendab, et mis tahes probleem ette tuleb, teeb tema, mis tarvis - ta näeb tulemust, teeb kõik, et lapsed saaksid meilt välja minnes oma eluga hakkama. Need omadused on võimaldanud tal 40 aastat järjepanu väga edukalt oma tööd teha, saada suurepäraselt läbi oma kolleegide ja lastega. Ta on olnud meie kullafond. Illi on imeliselt vitaalne inimene. Oleme küsinud, mis on selle saladus, aga ta ei ole osanud meile seda öelda.