Tunnen vaikselt kaasa igaühele, kes ei oska malet, nagu tunnen kaasa neile, kes pole oma elus kogenud armastust. Need suurmeister Siegbert Tarraschi sõnad ei käi Jakob Kiige kohta.
Jakob Kiige armastusega elatud aastad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jakob Kiik on õnnelik inimene. Kauaaegne Virumaa malenestor, kutsumuselt ja ametilt pedagoog, töökas, oma kätega kodu rajanud pereisa. Tema pikal eluteel on olnud tuhandeid õpilasi, kellest sadadele on ta õpetanud iidset malekunsti.
Paljud sihileidmised ja kannapöörded inimese elus saavad alguse juhusest. Nii oli see ka Jakob Kiige puhul. Virumaa maleelu innustaja ja treener ning lugupeetud õpetaja võlgneb oma õnneliku saatuse ja sisuka elutöö lapsepõlvekodule.
Juhuse tahtel
“Malekäigud õpetati mulle selgeks täiesti ootamatult ja hoopis omapärasel viisil, ilma standardseid malenuppe kasutamata,” ütles Jakob Kiik alustuseks. Siis oli aasta 1938. Nüüdsel malemeistril oli eluaastaid 15 ja temast oli saanud Avinurme valla Vadi 6klassilise algkooli lõpetamise järel Mustvee reaalkooli õpilane.
“Paljulapselise perekonna majanduslikke raskusi trotsides olin suutnud avada ukse edasiõppimiseks Mustvees. Malest ega Paul Keresest, kes just sellel aastal võitis kuulsa AVRO turniiri, polnud ma veel midagi kuulnud,” meenutas Jakob Kiik.
Kuid nende kodus oskasid kõik pereliikmed puidust käsitsi valmistatud ruudulisel laual ja samuti omavalmistatud nuppudega mängida tamkat ehk kabet. Vastukaaluks kaardimängule pidasid nii isa kui ema lastele selle mängu õpetamist väga oluliseks.
“Surmatunnini olen tänulik ja austan oma ema. Heatahtlikku ja vaprat naist, kes sünnitas 8 last. Nägi palju vaeva pere eest hoolitsemise, loomade talitamise ja paljude teiste majapidamistöödega. Kuid ometi suutis ta mõnikord pühapäeviti kutsuda lapsed ühise laua juurde tamkat mängima,” rääkis Kiik.
Omavalmistatud malendid
Malenuppe nägi Jakob Kiik esimest korda Mustvees ühe kaupluse vaateaknal. “Aga kuidas nendega mängida, sain teada alles paar aastat hiljem. Elasime neljakesi toas üürilistena ühe perekonna juures. Nende poeg Ülo Puusta oli läinud edasi õppima Tallinna õpetajate seminari,” meenutas Jakob Kiik
1940. aasta kevadtalvel, kui Ülo tuli koolivaheajale, tauninud ta kostiliste aja kaartimängule raiskamist ning lubas neile maletamist õpetada. “Kuid üksnes minust sai tema ustav õpilane. Minu otsust Üloga liituda mõjutas kindlasti varasem kabemängu kogemus ning seegi, et mul olid samal ajal õppetööst mõned vabad päevad. Pärast mingisuguse külmetushaiguse põdemist,” selgitas ta.
Kuid nüüd oli häda selles, et kummalgi noormehel polnud raha malendite ostmiseks. Seepärast pidid nad need ise valmistama. “Õhukesele papitükile ruudustiku tegemine ning selle malelauaks kohandamine polnud kuigi suur kunst,” nentis Kiik. Hoopis suurem probleem oli see, kuidas saada malenupud. Kuid kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
“Samast papitükist lõikasime välja 32 paraja suurusega ruutu ning kirjutasime neile K, L, V, R, O - nuppude nimetuste esitähed. Pooled neist viirutasime mustadeks malenditeks,” kirjeldas Jakob Kiik malelaua ja malendite tegemist.
Et oleks hõlpsam neid kahe sõrmega haarata ja ühest kohast teise tõsta, murdsid nupukad noored malesõbrad nendel ühe nurga ülespoole. “Nüüd olen lugenud, et samal meetodil oli endale malendid saanud esimene maailmameister Wilhelm Steinitz,” nimetas Kiik huvitava tõiga.
Käikude õppimine kuigi palju aega ei võtnud ning peagi võis malest huvitatud noormees mängima hakata.
Malelummuses
“Mäletan, et mängisime Üloga tema koolivaheaja lõpuni ilma ajakontrollita kokku 22 partiid. Loomulikult kaotasin need kõik, kuid maletamise isu ei kadunud, vaid aina kasvas,” rääkis Jakob Kiik tekkinud malelummusest.
“Ülo mängis nii huvitavalt, et tihtipeale näis, nagu oleks mul võit kohe-kohe käes, aga ikkagi kaotasin. Tuli tahtmine oma õpetajale kas või kordki ära teha.” Ja Jakobil jätkus sihikindlust. Ka Ülol polnud selle vastu midagi. Seepärast mängisid nad veel ühe partii pimemalet.
“Imestasin väga, et malet saab nuppudetagi mängida,” rääkis praegune malenestor oma tookordsest üllatusest.
Malelaud ja nupud jäid Jakobi käsutusse, Ülo läks teise tuppa ning teatas sealt oma käigud. “Fikseerisin need malelaual ja teatasin siis oma vastukäigud. Nii saavutasin käikude kordamisega viigi ning olin selle üle väga õnnelik,” tunnistas ta.
Kui Ülo läks kooli tagasi, jäid malendid sinnapaika ning vaevalt neid enam kellelegi vaja läks.
“Aga tänu nendele sain käigud selgeks ning minu kui maletaja n-ö imikuiga lõppes edukalt,” muheles kauaaegne maletreener.
Malenoorus algas Rakveres
“Pärast Vene võimu asendumist Saksa võimuga jätkasin 1941/1942. õppeaastal keskhariduse omandamist Rakvere I gümnaasiumis,” jutustas Jakob Kiik edasi. 1942. aastal esimest korda Rakvere maleklubi külastades kohtas ta seal soliidset härrasmeest, legendaarset maleklubi eestvedajat Voldemar Matsonit.
“Meest, kes väsimatu organiseerimistööga oli enne sõda Rakvere malemaine nii kõrgele tõstnud, et 1940. aastal peeti meie kodulinna Tartu järel teiseks malelinnaks, eespool Tallinnast,” kiitis ta.
Sõbraliku vestluse käigus tutvustas Voldemar Matson maleklubi tegemisi ning soovitas Jakob Kiigel selle tegevusest regulaarselt osa võtta. “Olin siis juba 18aastane, aga alles nüüd algas minu malelapsepõlv,” naeris vanameister.
Elukoht linnast väljas oma isa venna juures Näpi külas ja õppetunnid teises vahetuses Tööstuse tänava koolimajas ei soodustanud maleklubi sagedast külastamist.
“Onu oli rikkam mees kui minu isa ja temal olid originaalsed malendid olemas. Temast saigi minule arvestatav malepartner, ja esialgu rahuldas see mu mängulusti täielikult,” kõneles Kiik.
Pärast gümnaasiumi lõpetamist 1943. a kevadel järgnes sellele 7 kuud talutööd vanema venna renditalus Sõmeru vallas. Seejärel umbes sama palju aega Saksa sõjaväes ning vahetult sõja järel üks aasta ja kolm kuud õpetajatööd Kunda linnas. See oli praktiliselt vaikiv ajastu ja sel ajal tõsiseid malepartnereid ei leidunud, välja arvatud mõned üksikud mängud Kunda kooli malehuviliste õpilastega.
Caissa rüütliks löömise aastad
“Kui mind aga 1. jaanuaril 1946 võeti tööle õpetajaks Rakvere arve- ja plaanindustehnikumi (RAPT), sattusin ülepeakaela maleklassi,” ütles Kiik.
Maleklubi asus sel ajal praeguse politseiprefektuuri majas, Jakob Kiige elukohast viie minuti tee kaugusel. Ja klubi eestvedajaks toosama tuttav ja heatahtlik Voldemar Matson, keda Kiik nimetab oma malemängu ristiisaks.
“Ruttasin sellesse klubisse nii tihti, kui vähegi sain. Esmakordselt hakkasin osa võtma turniiridest koos pärast sõda järele jäänud mängijate ja uue põlvkonna malepoistega keskkoolist ja tehnikumist,” rääkis ta.
RAPT oli siis hea sporditasemega kool, kus õppis ka tugevaid ja kogemustega maletajaid nagu Julius Korkman, Harry Kroon, Elmar Pariis ning praegune väsimatu ja korrektne malekohtunik Ilmar Kallip.
“Selle üle, et mina oma õpilastest esialgu kehvemini mängisin, ei imestanud keegi, aga natuke piinlik oli ikkagi. Et mitte alatiseks oma õpilaste peksupoisiks jääda, hankisin kusagilt kasutamiseks Paul Kerese päevinäinud “Malekooli”. Hakkasin seda hoolega uurima ning maleoskus suurenes tunduvalt,” jutustas Kiik.
1947. ja 1948. aastal kohtus Jakob Kiik simultaanpartiides tollase Eesti meistri Jüri Randviiruga. Esimese partii ta kaotas. “Teisel korral võitsin, siis tundsin, et oskan juba natuke mängida,” muheles mees.
Kuid iseseisvalt ilma treenerita end I järgu maletajaks koolitamine võttis veel aega. “Nende kahe ja poole aasta jooksul, kui ma REPTis töötasin ning selle kõrval regulaarselt maleklubi külastasin, suurenes minu malevaimustus tunduvalt, ja kui piltlikult väljendada, olid need minu Caissa rüütliks löömise aastad,” tõdes ta.
Nii kujunes malest võrkpalli kõrval Jakob Kiige armastatud spordiala. Nüüdseks juba kuueks aastakümneks.
Õpetajaks kujunemine
1948. aasta sügisel Rakverest lahkumise järel algasid Jakob Kiigel kohati vintsutused ja ebameeldivused, paiguti üsna huvitavad ja meelepärased rännuaastad, mis jõudsid lõpule alles 25 aasta pärast kunagisse kodulinna oma majja kolimisega.
“Esimese šokeeriva üllatuse sain, kui mind Tartu ülikooli sisseastumiseksamitele ei lubatud põhjendusega, et mul puuduvat keskharidus. Esialgu püüdsin selgitada, et see on ilmselt eksitus, sest olin ju 1943. aastal Rakvere gümnaasiumi lõpetanud. Kuid siis tehti mulle selgeks, et see paber ei maksa nõukogude haridussüsteemis rohkem kui tühi paber WCs,” iseloomustas Jakob Kiik tolleaegset suhtumist.
Ei jäänudki tal muud üle, kui uut töökohta otsima hakata. Jakob Kiik töötas õpetajana väikeses Ulila keskkoolis. Et aga õpetajatööd jätkata, tuli lõpetada uuesti Rakvere I keskkooli kaugõppeosakond.
Pedagoogitöö ning Roela 7kl kooli, Tudu 8kl kooli ja Vodja 8kl kooli direktori ameti kõrval lõpetas ta Tartu õpetajate instituudi ja Tallinna pedagoogilise instituudi matemaatika õpetaja kutsega.
Need olid Jakob Kiige elus rasked, töörohked, kuid samas ka õnnelikud ajad. Loodud sai pere ja rajatud kodu.
“1963. aastal täitsin males I spordijärgu. Ja kõik need aastad olin maletreener nii koolides, kus õpetasin lapsi, kui ka 7 aastat Väike-Maarja kolhoosis ja 10 aastat Rakvere spordikoolis, kus osati hinnata seda kuninglikku mängu, mis oli juba noorena mind lummanud. Aktiivselt tegelesin ka paljude maleturniiride korraldamisega Virumaal. Anneli ja Kristiina Albi, Laivi Roosipuu, Kersti Luha, Heiki Koov, Kunnar Klauks, Andri Püvi, Tarmo Sild, Andrus Komp, Jüri Viigand, Toomas Hinnosaar, Art Lukas, Aigar Tarre, nendest ning paljudest teistest sirgusid tugevad maletajad ja tublid inimesed. Minu malearmastus kandus edasi ka nooremale pojale Kallele, kellest sai rahvusvaheline meister males,” võttis Jakob Kiik jutu kokku.
Kõik me oleme pärit oma lapsepõlvemaalt. Põhirõhk selles loos on Jakob Kiige noorusaastatel, mil temast kujunes maletaja, sai nüüdne Virumaa malenestor, õnnelik inimene, kes on juhatanud võluvasse malemaailma sadu virumaalasi.
Jakob Kiik
• Sündinud 12. mail 1924. aastal Avinurme vallas Vadi külas.
• Diplomeeritud matemaatikaõpetaja, kauaaegne Virumaa õpetaja, maletreener ja maleelu organisaator.
• Abielus, kahe poja isa.