Kultuur: Peeter Tulviste jälgib Vene anekdoodibaromeetrit

“Vahel küsitakse välismaal, kas on mõni asi, mis Nõukogude ajal oli selgelt parem, kui on praegu. Siis ma ütlen, et on küll: poliitilised anekdoodid olid selgelt paremad,” lausub Peeter Tulviste asjalikmuhedal moel põnevile tõmbunud publikule Kadrina raamatukogus.

“Põhjus on selles, et demokraatlikes riikides saab kõike vabalt kirjutada, sellepärast seal ei ole anekdootidel niisugust tähendust nagu diktatuuri all,” selgitab anekdoodiraamatuid koostanud psühholoog, poliitik ja Tartu ülikooli eksrektor.

Eneseuhkuse küsimus

“On isegi väidetud, et niisugustes riikides nagu Hitleri Saksamaa või Nõukogude Venemaa või Ida-Saksamaa on poliitiline politsei lasknud anekdoote käibesse, et saavutada kaht eesmärki: esiteks, et võetakse maha poliitilisi pingeid inimeste hulgas, ja teiseks on võimalik neid edasirääkijaid välja noppida ja vangimajasse panna,” räägib Tulviste, aga lisab, et ei Saksamaal ega Venemaal pole ajaloolased leidnud seda kinnitavaid andmeid.

“Fakt on, et diktatuuride puhul on naljad palju naljakamad kui demokraatia ajajärgus, kus see pinge kaob,” kinnitab Tulviste.

Anekdootide kõrval jälgib Tulviste ka Venemaa ajalooõpikuid. Kaheteistkümnest viimasel ajal ilmunud õpikust on kaks niisugust, mille faktiesitusele võiks alla kirjutada iga tõsieestlane. Osa õpikutest ajab selgelt Vene-asja ning mingi osa on vahepealseid. “Kaks Venemaa riigijuhti on olnud ajalooõpikute komisjoni esimehed - Putin ja Stalin,” mainib Tulviste.

Kui Eesti ja Venemaa suhetest tahetakse rääkida midagi head, nimetatakse häid ja tihedaid kultuurisuhteid. Pragmaatilised suhted arenevad ja paranevad vähehaaval, aga poliitilistes suhetes pole sõbralikumat läbisaamist oodata, arvab Venemaaga mitut pidi tuttav Peeter Tulviste.

“Vabanemine tähendas meile, et saime iseseisvaks, kuid Venemaa jaoks, et nad kaotasid suure osa oma endisest hiilgusest ja kuulsusest,” sõnab riigikogu Eesti-Venemaa parlamendirühma esimees. Ütleb, et igal pool maailmas küsitakse praegu, miks oli pronkssõdur Venemaale nii tähtis, miks ta nii tugevasti reageeris? “Selle järgi meid igal pool kahjuks ka tuntakse,” mainib ta.

“Et sellest aru saada, peab mõistma, millel põhineb venelaste eneseuhkus. Suurtel ja väikestel rahvastel on need asjad mõnevõrra erinevad,” sõnab Tulviste ja räägib leedulasest õpingukaaslasest, kes läks siis, kui enam ei suutnud vene elu välja kannatada, Punase väljaku äärde ajaloomuuseumi ja seisis 20 minutit kaardi ees, millel pealkiri “Vene rahva võitlus Leedu-Poola vallutajatega”. “Mõtlesin: kus see kaart on, mida mina vaatama lähen? Seda ei olegi. Lätlastel ka ei ole,” meenutab Tulviste.

“Suurriikide eneseuhkus põhineb sõdade võitmistel ja vallutustel. Meie jaoks tundub iseseisvus normaalne. Venemaale olime tsaaririigi osa, mis läks vahepealsete segaduste käigus kaduma. Meie omaette olek häirib, impeeriumi lagunemine mõjus rusuvalt. Venemaa eneseuhkus on tuginenud impeeriumile ja kuulsusrikkale ajaloole. Balti riigid seavad need eneseuhkuse toed küsimärgi alla,” resümeerib Tulviste suhete umbsõlme olemuse.

“Üksnes oma olemasoluga anname teistele Venemaa rahvastele halba eeskuju - mingi miljon eestlast mere ääres kivi otsas - ja elavad nagu inimesed. Miks meie peame kõik Venemaale ära andma?” Sellepärast ei saa Venemaa põhimõtteliselt suhtuda hästi Baltimaade iseseisvusse.

“Rääkisin Vene duuma väliskomisjoni esimehe Kossatšoviga okupatsioonist. Mis okupatsioon see oli? Mina siis räägin, mis okupatsioon oli,” jutustab Tulviste. Kossatšov öelnud, et kui Venemaa tunnistaks okupatsiooni, siis oleks Eestis elavad venelased okupandid, ja teiseks peaks Venemaa Eestile kahjutasu maksma. “Nende loogika ei alusta sellest, kas oli okupatsioon, vaid sellest, mis siis saab, kui seda tunnistada ... Nii on ja midagi paremat siin loota ei ole,” tähendab Tulviste. Ta lisab, et see puudutab poliitilisi suhteid.

Pronksiöö, mis raputas nii siinseid venelasi kui eestlasi, tegi Tulviste sõnul selgeks, et Eesti kodanikuks olemine ei tähenda lojaalsust ja mittekodanikuks olemine ebalojaalsust. Et praeguste andmete järgi olid tänaval märatsejaist umbes pooled Eesti kodanikud ja pooled mitte.

“Ma ei oska paremini öelda kui korvpallitreener Joann Lõssov, puhas venelane, ütles viimases intervjuus enne surma, kui temalt kui Eestis väga tunnustatud ja omaks võetud venelaselt küsiti, mida peab üks venelane tegema selleks, et tal oleks Eestis hea elada. Lõssov ütles, et kahte asja: õpi keel selgeks ja ole inimene,” võtab Tulviste kokku eestivenelaste teema. Ja nimetab, et keel on eestlasele üks olulisemaid identiteedi tunnuseid.

Putin külmkapi juures

Kuigi mõned asjad on Venemaal hirmutavalt sarnased sellega, mida Tulviste luges ühe Ameerika diplomaadi mälestustest Hitleri-Saksamaa kohta, on asjad “suveräänse demokraatia” (mis kõlab peaaegu sama kummaliselt kui “nõukogude demokraatia”) tingimustes siiski enam-vähem normis. Ja Venemaa põhimureks pole Eesti tagasivõtmine.

Praegune hea anekdoot kõlab aga nõnda. “Putin teeb külmkapi ukse lahti, vaatab sisse ja ütleb süldile: “Ära sina värise, ma tulin hoopis kohupiima võtma.”

Anekdoodibaromeeter näitab, et olukord Venemaal on suhteliselt mahe.