Kultuur: Andres Keil vaatab raevu taha

Kuidas saab olla nii, et kriitik Andres Keil, tehes Rakvere teatris oma esimest lavastust, nimetab end juba enne “Vaata raevus tagasi” esietendust teatri kodulehel “perssekukkunud lavastajaks”?

Perssekukkunud lavastajaks nimetab mind teatri turundusosakond. Aga Rakverre lavastama sattusin nii, et Üllar [Saaremäe – toim.] kutsus. Olin talle kunagi öelnud, et tahaksin midagi teha ja see võiks olla see materjal. See oli kaks aastat tagasi, kui ta kutsus. Vanemuise teatri peldikus. Siin ma nüüd olengi.

Tüki netiflaier provotseerib väitega, et Andres Keil on vihane. Miks Andres Keil on vihane?

Ma ju tegelikult ei ole. Aga ma ei saa selle vastu, mis – tahtmata ülbelt kõlada – kuvand meist on. Paljud inimesed arvavad, et ma olen vihane. Ja kui sind juba laulu sisse on pandud, siis ega sealt enam välja ei saa.

Võib-olla ma ka mingis mõttes olen vihane. Selles mõttes, et olen vihane lolluse peale. Ümberringi aeg-ajalt näeme mingisugust lollust, sootsiumis lihtsalt. Ega ma pole ka kunagi, kui olen tundnud vajadust, jätnud välja ütlemata, et midagi on minu meelest valesti. See ei tähenda, et mul peaks õigus olema, aga reageerin küll mingitele asjadele ühiskonnas üpris valuliselt. Sellepärast, arvan.

Et mees, kes põrutab südamest ja kogu täiega?

Endal on seda raske öelda, aga … ma usun küll.

Lavastate “noore vihase mehe” näidendi, kus on vihased mehed.

See polnud neil mingi kirjanduslik rühmitus, aga 50ndate lõpul selliseid vendi nagu John Osborne, Iris Murdoch, John Braine, Colin Wilson kutsuti noorteks vihasteks meesteks.

Näitemäng on kirjutatud omas ajas kahel suurel vaalal põhinevalt. Üks neist on viha sootsiumi vastu: kus viga näed laita, seal tule ja karju – väga otseselt Briti ühiskonna viiekümnendate keskpaiga valupunktide pihta. Teiselt poolt on see autobiograafiline näitemäng: ta analüüsib iseennast ja analüüsib inimest, analüüsib seda, et millest see viha, või pigem millest see valu või ebakindlus sünnib.

Ka meie lavastuses ei anna hinnanguid kellelegi. Ma ei tahaks öelda, et püüame analüüsida, see kõlaks, nagu kolmnurga kaatetite ruutude summa võrdub hüpotenuusi ruuduga, kuigi Pythagoras on meil seal sees. Aga me vaatleme, püüame mõista, et mis tõukab vihastama.

Mis kõnetab selles näidendis tänast publikut?

Arvan, et see on ikkagi eelkõige näitemäng ja lavastus julgusest, julgusest inimene olla, julgusest olla. Kindlasti ka armastusest, sest see on kahekümnenda sajandi üks suuremaid armastuslugusid. Kas ka ilusamaid, see on juba iseküsimus. Aga need inimesed on seal väga elus, nad elavad väga teravdatud meeltega.

Usun, et see teravdatud meeltega elamine on just see, mida meil siin praegu ka vaja on, sest ühiskond teeb paljuski kõik selleks, et meie meeli tuimestada. Ma ei räägi siin ainuüksi Eesti ühiskonnast aastal 2008, vaid üleilmselt, laiemalt. Demokraatia ja kapitalism on ikkagi selline kommertsiaalsetel, kaubanduslikel alustel põhinev maailm, kuhu poole meid püütakse lükata. Ühtlasi tegeleb see ka meelte, tajude nüristamise või nürindamisega, sest mida ühetaolisemad on inimeste väärtushinnangud, mida ühetaolisemad on inimesed, seda lihtsam on neid kaubanduslikku suunda suunata. See on igapäevane reaalsus.

Kui teksti kõige pealispindsemat kihti pidi minna, siis see oleks nagu lugu Ines Karu röövimisest vastastikusel kokkuleppel ja sellest, mis neist edasi sai ...

Jaa … Kurat, nii me ei ole mõelnud, aga nii ta on jah. Paljuski on jah.

Me ei ole ühestki otsast dotseerivad, ja eks ta hea oleks, kui ta tekitaks väga palju erinevaid seoseid. Need võimalused on siin olemas.

Seda teksti on võimalik lugeda ja vaadata vihkamise või armastusega, poolehoiuga või vastasseisuga. Nagu me plakatil on, tõstame sealt välja sõnapaari “raevu taga”. See on see, millega püüame tegelda.

Jimmy ütleb: “Nad kõik tahavad põgeneda elamise piina eest.”

Väga mõnus on mitte mõelda. Sellele ei saa vastu vaielda, me kõik teame seda. Kes suudab selle vastu rohkem võidelda, kes vähem. Aga tegelikult – võib-olla ma olen liiga vana, et öelda midagi nii banaalset -, aga see on kujund, et aeg-ajalt igatsen ma küll endale selliseid treialiajusid, et treid oma toorikud valmis, naine teeb suure tüki liha, paned õllekannu kõhu peale seisma ja vaatad telekast jalgpalli ja rohkem muresid ei ole. See on mugav, aga see on ohtlik. Või samas – ohtlik on ka suhteline. Kellele sobib ja kellele ei sobi.

Maailma valitsejatele või universumi kuningatele sobib see väga hästi. See on kasulik. Minu küsimus on see, et kas ma pean oma elu elama nii, et olla kellelegi kasulik või et olla iseendale kasulik.

Alison ütleb: “Oh, ära püüa talt kannatusi ära võtta – ilma nendeta oleks ta kadunud.”

Olekski ju. Siis ta olekski nüristatud meeltega. See ongi, mille vastu ta võitleb. Iseküsimus, kui õigustatud need võtted on, mida ta kasutab. See on veel üks teema, millega me tegeleme, need allusioonid, mis saavad olla tulemuses.

Küll aga on minu isiklik veendumus, et me elame tunduvalt jesuiitlikumas maailmas, kui oli Loyola enda aegadel, et eesmärk ikka väga kõvasti pühendab abinõu. Nüüd ongi küsimus selles, kus on see piir, kus see eesmärk enam abinõu ei pühitse, kus minnakse üle piiri, kus eesmärgi saavutamiseks minnakse täiesti üle laipade, üle teiste inimeste hingede. Kust see piir jookseb, kas sellel on õigustust, mil määral tal on õigustust, kui palju tohib, kas tohib – kõik need küsimused.

Miks kutsusite lavastuse truppi Maarja Jakobsoni?

Maarja on üks Eesti parimaid näitlejannasid.

Miks kutsusite lavakujunduse loonud Kristi Leppiku kõrvale kostüümikunstnikuks tänavuse Supernoova võitja Liisi Eesmaa? Kas see on kostüümidraama?

Osaliselt on kostüümidraama. Liisi kostüümid on hullumeelsed ja lahedad. Need on kostüümid, mida peab nägema. Ilma ei saa rahus surra.

Tegelikult oli mitu põhjust. Esiteks see, et kuna me ei räägi 1956. aasta Inglismaast, vaid räägime inimestevahelistest suhetest, inimese suhtest maailmaga, siis kui kasutaksime mingisugust olemasolevat stiili, olgu ta punk või glamuur või mis iganes, siis me paratamatult asetaksime selle ka kuhugi ajalisse konteksti, aga Liisi kui üks omanäolisemaid ja lennukamaid moeloojaid lõi täiesti ajastuvälise stiili. Sõltuvalt peategelase Jimmy Porteri isikust, ta ei ole mees, kes kõnnib riietuses, mis jääb tänaval märkamatuks.

Teine asi on see, et lavastusel on oma keel, nii sisemine koodikeel, märgikeel kui ka lavastuse väline märgikeel. Tegin otsuse, et see on see keel, mida ma tahan kasutada. Need on suurepärased kostüümid, nagu ka Kristi on teinud suurepärase lava. See on osa maailmast. Et uurida maailma, tuleb luua maailm. Maailm peaks olema kindlapiiriline ja selgelt määratletud. See on lavastuse osa.

Mis peaks inimene tulema tükki vaatama?

Ta on värviline. Värviline lugu ja värviline lavastus. Igas mõttes värviline.

Mis saab kriitikust-lavastajast pärast esietendust?

Eks mind risti lüüakse.

Vastab näitleja Maarja Jakobson

Kuidas on sujunud koostöö lavastaja Andres Keili ja Rakvere teatriga?

Väga tore on olnud. Lavastajat tunnen kauem kui teised näitlejad – õppisime lavakunstikoolis koos kaks esimest aastat. See oli kaksteist aastat tagasi. On väga hea tükk ja professionaalsed näitlejad, kes hoiavad omavahel kokku, on vaimukad ja andekad inimesed.

Kuidas valmib Andres Keili esimene lavastus?

Olin väga positiivselt üllatunud selles mõttes, et ta on vaikselt ja rahulikult suunanud asja selliseks, nagu ta ise just tahtis. Mis eristab teda, kes teeb esimest lavastust, neist, kes teevad lavastusi järjest, siis ehk seesama seesmine kirg. Ma saan aru, et lugu on talle oluline.

Vahel ta kõiki asju ei tea, siis ütleme talle näitlejatega, et see pole praegu see koht. Võtame talt vabaduse, mida muidu tegelikult ei tehta: ei öelda lavastajale, kuidas asjad käivad. Aga vahel on see õigustatud. Siis ta on heatahtlikult meid kuulanud ja sellega arvestanud. On olnud väga demokraatlik tööprotsess.

Milline lavastus on “Vaata raevus tagasi”?

See on kindlasti lavastus, mis tekitab kirgi, mis ei ole lihtsalt ärasöödav. See oli kindlasti ka eesmärk, ja sellega on kõik korras.

Miks peaks seda lugu vaatama?

Mul on tunne, et see, kes käib teatris, tuleb ikka vaatama, ja seda, kes ei käi teatris, ei vea sinna mitte millegagi. Eesti inimesed armastavad teatrit, isegi siis, kui seal mõnikord pettuvad. Aga vaatama võiksid lugu tulla inimesed, kellele meeldivad üllatavad asjad. See on üllatuslik. See ei ole Cooney komöödia, ehkki siin saab nalja piisavalt. Ma ei alahinda sugugi häid komöödiaid, pean neist väga lugu, neid pole kerge teha. Aga see pole niisugune kindla peale minek. Kes tahab lasta end üllatada, sellele soovitan julgelt.

Tegelikult on see üsna karm lugu.

On küll, aga tundub, et oleme leidnud niisuguse üsna hea väljendusvormi selle jaoks, et jutustada seda nii, et see mõjuks kargelt. Oleme niisuguse tänapäevase euroopaliku lähenemisega.