Servapidi kadrinalast Rudolf Põldmäed, kelle sünnist möödus hiljuti sajand, tuntakse eelkõige kirjandus- ja rahvaluuleteadlasena. Aga muusika alal oli ta mõnestki teadlasest teadlasem.
Kultuur: Eestlane Rudolf Põldmäe
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõiksugu tarkuse- ja vanasõnad ning aforismid, uueaegsetest ellusuhtumistest rääkimata, trügivad meie mõtteviisi ikka rohkem homsesse ja ülehomsesse. Ega sel mõtteviisil muidugi midagi häda pole, aga häda tuleb siis, kui alustame tulevikumõtteid alates tänasest päevast ja nii edasi.
Tark oleks hoopis istuda enne homset maha ja mõelda, mis oli üleeile ja üldse tunamullu.
Muusikaloolised seiklusjutud
Selleks, et ei oleks helgete tulevikulootuste hävimist ainult seepärast, et ei teata, kuidas siin päikese all nii sisult kui vormilt kõik on juba olnud ja muutunud, on vaid aeg.
Möödunud aastal ilmus Ea Janseni paks ja põhjalik raamat “Eestlane muutuvas ajas”. Oma rõõmuks leidsin, et kultuuri osas toetus ta pea kõige enam Rudolf Põldmäe raamatutele ja artiklitele. Ju ta oli selles ülipõhjalikus mehes väga kindel.
Rudolf Põldmäe oli ametlikult võttes kirjandus- ja rahvaluuleteadlane. Mitteametlikult oli ta ka muusikateadlane. Teadlasem mitmestki tuntud nimest, kes on eesti muusikaloo titepõlve uurinud.
Teadlasem sellepoolest, et segamata sellesse üpris segasesse algusesse isiklikke emotsioone, annab ta mõistvale lugejale selge pildi, kes oli kes esimeste laulupidude tegemistes-toimetamistes ja kelle poolest oleks võinud laulupeod olemata ollagi.
Ta annab pildi vennastekoguduse liikumisest, mis suuresti meie kirjaoskusliku muusikatundmise ja pillimängu aluseks on ja mida läbi aegade ikka paha-pahaks liikumiseks arvatud. Eriti eelmise vabariigi ajal, mil ta oma töö kirjutas ja tollased noored vihased mehed kõige vastu olid, mis seotud sõnaga “saksa”.
Tõelise teadlasena on iga tema töö lõputult täis viiteid faktidele ning täpseid tsiteeringuid. Võiks arvata, et igav, aga võta näpust - tema suurepärase kirjandusliku stiili tõttu võid neid lugeda nagu hoogsaid muusikaloolisi seiklusjutte või teatri telgitaguseid Koidula-ajast peale.
Päris telgitagusteks on jäänud aga tema enese teatritegemised, dramatiseeringud ja lavastamised aastatel 1945-1956 Siberi vangilaagrites ja asumisel. Vanglates, muidugi mõista, ei tulnud lavastamised kõne alla, küll aga hiljem asumisel.
Seal asutas ta eestlaste tantsuteatri, kus trupil - ime küll - eesti rahvariidedki üll.
Jääb üle lihtsalt imetleda meest, kes vangi hirmraske metsa- ja turbarabatöö järel leidis jaksu ja vaimujõudu õhtul laagris kirjutada töid eesti rahvaluulest ja kultuurist, omamata seal mingeid allikmaterjale. Ju oli see kõik tal peas juba enne olemas.
Hoolimata sellest, et neid töid muidugi-teadagi Eestis sel ajal ei avaldatud (kuigi ta need Eestisse saatis), aitas see nii temal kui vanglakaaslastel jääda eestlaseks ja inimeseks.
Hingelt ja vaimult küll tartlane, oli Rudolf Põldmäe tihedalt seotud Virumaaga, täpsemalt Kadrinaga.
Kadrinast kosis ta oma elu- ja mõttekaaslase Aino Undla-Põldmäe, Kadrina Haridusseltsi asutaja ja juhi ning tuntud kultuuritegelase Aleksander Krimmi tütre.
Fassaadi taga
Selle Kadrina keskuses asuva maja fassaadi taga, mis kannab mõlema Põldmäe nimetahvlit, on sündinud ilmselt palju asju, mis praegu aitavad meid tagasi vaadata ja edasi minna, mitte jääda kõlkuma vaid tänasesse päeva.
Huvitav, kas Rudolf Põldmäe elus oli mõni päev, mida ei saa tegusaks nimetada?
Elu ja töö
• Rudolf Põldmäe (27. II 1908 - 7. II 1988)
• Lõpetas 1935 Tartu ülikooli eesti keele, kirjanduse ja rahvaluule alal.
• Kirjandus- ja rahvaluuleteadlane (mag phil 1940, filoloogiakandidaat 1959).
• Töötas 1935-40 Eesti rahvaluule arhiivis, 1940-1944 ja 1956-1962 Kreutzwaldi-nimelises kirjandusmuuseumis, 1962-1979 ENSV TA keele- ja kirjanduse instituudis.
• Oli 1945 poliitilistel põhjustel vangis ja 1950-1956 asumisel, rehabiliteeriti 1958.
• Kogunud umbes 10 000 lehekülge rahvaluulet.
• Käsitlenud eesti vanemat kirjandus- ja kultuurilugu ning eesti vennastekoguduse kirjandust.
• Uurimused: “Koidula teater” (1962), “Esimene Eesti üldlaulupidu 1869” (1969), “Kaks laulupidu” (1976), “Vanemuise Selts ja teater 1865-1880” (1978), “C. R. Jakobsoni teedest ja töödest” (1985, Juhan Smuuli preemia 1986), “Noor Hurt” (1988); artiklikogud: “Kirjamehi mitmes mõõdus” (1973) ja “Kultuuriloolisi vahelugemisi” (1979).
• Aino Undla-Põldmäe abikaasa, Alo, Jaagu ja Mare Põldmäe isa.