Kiltsi loomelaagrites luuakse imeloomi

Osavõtjaid oli seekord korraldaja Merje Leemetsa naljatleva ütluse kohaselt Peipsi piirist Hiina müürini ehk 18 last ja täiskasvanut Eesti eri paigust.

Suviste laagrite ajal tegevust täis Kiltsi mõisaõuel valitses kevadvaheajal vaikus, sest seekordsed töötoad - portselanimaal, puu- ja õlgehistöö - olid tubane triloogia. Traditsiooniliselt pandi viimasel laagripäeval kõikides töötubades vaimuvälgatustest ja näpuosavusest kantuna valminu ühisele väljanäitusele imetlemiseks.

Noormehed ei pelga

Kiltsis pidavat aeg seisma jääma, heas mõttes muidugi. Seal aja kulgemise illustreerimiseks on paslik meenutada laagrite maskotti - vikerkaarevärvides viinamäetigu.

See looduskaitse alla võetud liik on lossi pargis juba 40 aastat tagasi kodu leidnud. Samuti räägib maskoti kaitseks asjaolu, et tigu on oma olemuselt aeglane. Ega kaunis näputöö ja meeliülendav kunst kiirustades sünnigi. Ehk on Kiltsi lossis just seetõttu loometegevuseks soodne pinnas.

Sundimatu ja vahetu õhkkonna, mille laagrist eest leidsime, loovad eelkõige osalejad-korraldajad ise. Arvamust kinnitab ka staažikas laagriline Taavi Orro Väike-Maarjast, kes täpselt ei mäletagi, kas osaleb 14. või 15. korda.

Küsimusele, mis on see, mis laagrisse tagasi kutsub, vastab ta: “Vägev seltskond, vägevaid asju saab ka valmistada.” Enamik laagris käinutest tuleb ikka tagasi. Ükski noormeestest ei pelga käsitööd teha, arvates, et see on just vaheldusrikas tegevus.

Rakke rahvamaja juhataja Rene Põllumaa alustas laagrites osalemist siis, kui oli Kiltsi kooli muusikaõpetaja. Põgusa mõtiskluse järel, miks ta siin on, jõuab Rene Põllumaa järeldusele, et koolivaheaegadel on hea olla ka ise õpilase vormis. “Õpetajal on samuti vaheldust vaja. Saab teha endale ja sõpradele kingitusi,” arvab Rene.

Vastukaaluks pikka aega osalenutele istub päris esimest korda Kiltsi loomelaua taga Rahel Lepnalt. Tema kõrval on reas juba valminud mitmesugused õlgehistööd. “Lilled on kõige ilusamad, mulle need meeldivad,” ütleb Rahel õhinaga.

Ise oma kätega

Õhk on tulvil õpiindu. Külalistelgi ei lasta niisama laagriliste toimetamist jälgida. Õlgehistöö juhendaja Maie Tali julgustab meid:

“Tehke ikka ise ka midagi valmis. Kuidas muidu kirjutada saab, kui ise pole proovinud teha.” Punases särgis muhe juhendaja lükkab laua käsivarre abil õlepurust puhtaks ja loometöö võib alata. See on küsimuste esitamise hind.

Õlgehistööd tehakse laagri ettevõtmiste pikas reas esimest korda. Klassis on üleval stend näidistega - seal on ingleid, lillekesi, erinevaid ornamente. Valitud kujundit meisterdades tunneme, kuidas ette võetud tegevus oleks nagu kõige loomulikum asi maailmas. Sulle on aega antud. Aega midagi oma kätega luua.

Juhendaja Maie õpetab meid: “Tee nii, nagu sinu kõht sinuga kõneleb.” Kui töö saab valmis, on korraga nii uhke tunne, et loodud on midagi ilusat ja uut – oma kätega tehtud kaunikene, mitte suuga suur linn. Kuigi käsitööd tehes sai vesteldud mitmel teemal. Ka muusikaajaloost – Pärdist ja Mussorgskist.

Päevase tegevuse vastukaaluks on õhtune seltsielu. Juba viimased viis aastat on seda aidanud sättida Kiltsi kooli vilistlane Kristel Lehtme. Kasvult küll lühike tütarlaps, aga teatab ka endast pikematele: “Valvan endast väiksemaid. Olen kasvataja.” Väike nali peab varnast alati võtta olema.

Kiltsi loomejõud ei rauge, sest suvel tuleb veel kaks laagrit, kus ennast loomingulises mõttes välja elatakse nahatöö, rakukeraamika, viltimise ja vitspunumise, betoonskulptuuri, maali- ja klaasikunsti töötoas. Igal aastal lisandub laagri tegevustesse midagi uut: eelmisel aastal oli selleks vitspunumine, nüüd õlgehistöö. Kiltsi loomelaagri suure populaarsuse tõttu registreeritakse end juba oktoobris, kui info kodulehele ilmub.

Kiltsi ootab looma imelooma. Muide, maalimine meeldis Taavile ka.

Marju Metsman