Persoon: Tõsine mees - naljakad pildid

Virumaa juurtega Kurti Vool on aastast 1995 taas rakverlane, vähemasti tööpäevadel, nädalavahetused veedab ta küll põhiliselt oma Pääsküla-kodus. “Rakverre pakuti erialast tööd, siin olid tuttavad inimesed, hea oli siia tööle tulla,” sõnab mees. Vahepeal – aastatel 1993-1995 – oli olnud aeg, mil ettevõtted lagunesid ja insenerid polnud praktiliselt kusagil oodatud. “Tollal käisin ka mina ühelt töökohalt teisele,” meenutab Kurti Vool. Nüüd on insenerid taas hinnas ja tööd jätkub.

Algusse

Kurti Vool on Saksa aja laps, nimigi ilmselgelt sellest mõjutatud. Isa oli metsas Vene mopi eest, oli metsas Saksa mopi eest, siis vangilaagris ja edasi Sinimägedes sakslaste abiväes, kust jalga lasi.

Ema aga pandi 1949. aastal Tuleviku kolhoosi esimeheks, kuid pidi kolhoosist põgenema – tehti kulakuks, sest saatis valla partorgi kassi saba alla, kui see käskis hakata kartuleid ruutpesiti panema.

Suure Õ-ga

Kurti Voolu koolitee algas Varangul, edasi tuli Rakvere Barbaruse tänava (praegune Tööstuse tänav – toim.) kool.

“Kihvt kool oli ta siis, see on ju koolimajaks ehitatud. Seal oli kõik olemas,” kõneleb Kurti Vool. Vaba aeg möödus toona kas lehmakarjas – lehm toitis peret – või pioneerimaja kunstiringis juhendaja Elmar Kella käe all. Kusjuures kunstiringis käisid vaid poisid, kelle köitmiseks jagus Elmar Kellal põnevaid ettevõtmisi lausa kuhjaga.

“Tegime nukke ise, tegime näitemängu. Tema tegi ka teatrile uusaastaballideks dekoratsioone. Pani meid neid värvima. Teatri parkettpõrand oli toolidest tühjaks tehtud, tapeedirullid maha laotatud ja põrandaharjadega sai värvida. Tema tegi meiega matku ja igasuguseid maadlusi ja osavuse mänge – kõik kunstiringi nime all. Ja ta seisis oma laste eest,” meenutab Kurti Vool, tundes tagantjärelegi vaimustust ühest oma õpetajast, kellel ehk roll selleski, et ta hiljem karikatuuri juurde jõudis.

Nimelt tuli Kell tundi, paksud kladed ajalehtedest välja lõigatud Miki-hiire-koomiksitega kaasas. Kust ta need saanud oli, ei oska Kurti Vool arvata, polnud neist ju Nõukogude ajal üldse kuulda. Ja peale selle pidas Miki-hiir seal võitlust Nõukogude allveelaevadega.

Ent Kell suundus Tallinnasse televisiooni ja tema järglane oli hoopis teist masti mees, kes pani lapsed akadeemiliselt joonistama, mis mitte igaühele – ka Kurti Voolule – ei istunud. Kunstiringi asemele tuli siis kultuurimaja puhkpilliorkester.

Küsimust, kas minna pärast põhikooli ametit õppima või keskkooli, üldse ei tekkinud. Ema-isa olid arusaamisel, et lapsed peavad saama kõrghariduse – selle kõik kolm ka said -, ja nõnda oli asi otsustatud. Niisiis Rakvere I keskkool, mille kohta ütleb Kurti Vool, et oli korralik kool, kust võis igasuguste probleemideta kuhu tahes edasi õppima minna.

“Meil oli klassis kaks kuldmedalit ja neli hõbemedalit, kuldmedal oli ühel tüdrukul ja ülejäänud olid siis poistemedalid, kusjuures poisse oli klassis üheksa,” meenutab Kurti Vool. Pisukese usutlemise peale selgub, et ka tema oli medalistide seas – hõbemedali omanik.

Kui õpetajatest juttu tuleb, meenub muidugi kohe matemaatikaõpetaja Ado Pajo. “Ta oli hea õpetaja. Kontrolltööde ajal hiilis kikivarvul selja tagant, vaatas ja pani hinde juba siis vihiku nurga peale, kui töö veel käis. Kellele kahe, kellele viie – need olid põhilised. Siis ta luges aeg-ajalt moraali, mulle on eluks ajaks meelde jäänud. Noomis, noomis, tõstis näpu püsti - “Sit moraal”. Kõlas kuidagi kahtlaselt,” räägib Kurti Vool oma lemmikõpetajast, kes jäänud meelde veel sellega, et viskas nalja ka enda üle ja julges klassis valjul häälel tunnistada, kuidas on istunud mitu päeva, knopka tagumiku all. Muide see, kes oli knopka tooli katteriide alla sokutanud, oli keskkooliõpilane Vool.

Siis tuli TPIs peenmehaanika, ja väga praktilisel põhjusel: Tallinna polütehniline instituut oli ainuke kõrgkool, mis vabastas sõjaväest. Nii et muud huvid pidi kõik tagaplaanile jätma. Valikut on Kurti Voolul tulnud kahetseda vaid korra: kui ta pärast TPI lõpetamist töö juurest kinni püüti - kusjuures vanusepiirini oli kõigest mõni kuu - ja Lääne-Ukrainasse Nõukogude raudteevägede mullatööde eraldiseisvasse pataljoni saadeti.

Elu on õping

Küsimusele, kas tipiharidusest on piisanud, vastab Kurti Vool naerdes, et on ikka piisanud küll. “Ma õppisin seal üheksa aastat igasuguste viguritega pooleks. Akadeemilist puhkust sai võetud, õhtusesse osakonda üle mindud – viimane nõudis veel vene keele peale üleminekut, kuna õhtuses osakonnas seda eriala eesti keeles polnud. Viimased aastad töö kõrvalt.”

Edasi lähebki jutt keelteoskusele - Kurti Vool on ilmutanud nimelt “Soome-eesti eksitussõnastiku”. Mees ütleb aga ise, et tema soome keelt ei oska. Enam-vähem aru saab, kuid ei räägi. Oli teinud sõnastiku rohkem nalja pärast, ja nooremale pojale muusikakeskuse ostmiseks oli raha ka tarvis. “Võtad sõnaraamatu kätte, lappad läbi, teed süsteemi – ja teedki.” Ja tähtis on muidugi asjatundjatega nõu pidada.

Kurti Voolu nimi on seotud veel ühe keeleõppematerjaliga. Nimelt on ta illustreerinud Asta Õimu koostatud kõnearenduse käsiraamatu “Kuidas öelda? Kak эmo ckaзamÑŠ?” (1990). Sealsed pildid rakendas tookordse Leningradi TV populaarne saatejuht Nevzorov osavalt propagandavankri ette, see tundus olevat lausa tema lemmikraamat. “Nevzorov seletas piltlikult, kuidas eestlased venelastesse suhtuvad, näitavad neid röövloomadena (kaanekujunduses vene keeles rääkiv hunt ja lammas, kes häälitseb eesti keeles – toim.). See oli aeg, kui interrinne aktiivselt tegutses,” kõneleb Kurti Vool.

Taas tuleb jutuks õppimine ehk kõneleme arvutile üleminekust. Kurti Voolu enda sõnul läks see raskelt – ikkagi pea 50aastaselt arvutiga töötama hakata. Aga haridus, üldteadmised on need, mis teda igal pool aidanud. Ja kindlasti kolleegid, kes suunavad, juhivad.

“Ma ei kujuta ette, et konstruktor peaks kuskil üksinda tegutsema. Üksi laua taga ei mõtle midagi välja, ikka on vaja kolleegidega arutada,” on Kurti Vool kindel ja kiidab oma nooremaid kolleege, kellel info ja programmid ja programmide täiendused krõbinal käes.

“Teatud vanuses hakkavad nooremad sind õpetama ja sa pead kogu aeg olema valmis seda vastu võtma, sest see, mis nad on leidnud ja avastanud, on jube väärtuslik. Ja et nad saavad ka sinu käest vahel mõne iva. Mina ütlen ikka, et ega tõetera lollust ei sega. Tasakaalustamine – muidu ei arene kumbki pool.”

Pildid joonistanud ...

Kurti Vooluga kõneldes läheb jutt loomulikult karikatuuridele ja Pikrile, mida omal ajal halvustavalt autojuhtide ajakirjaks kutsuti. Karikatuuride joonistamisega puutus ta tõsisemalt kokku Tallinna kultuuriülikooli karikatuuriringis, mida ta ise Valgu akadeemiaks nimetab. Õpetamismeetodid olid seal üsna lihtsad.

“Koduülesandeid anti. Kord nädalas oli kokkusaamine, igaüks siis midagi joonistas, võttis kaasa. Seltskond laua taga, arutelu. Alt ei saanud keegi vedada. Ja kuna Valk oli kogenud, kunstiinstituudi läbi käinud, tema rääkis üht ja teist – ütles näiteks, et naisterahvast peab ka karikatuuril ilusti joonistama, et igaühel olgu oma maitse ja seisukoht, et ärge vaadake, mida teine teeb, vaadake maailma ja jääge enda juurde,” kõneleb Kurti Vool.

Valk oli ka see, kes soovitas Kurti Voolul pildiga Pikri toimetusse suunduda. “Võtsin südame rindu. Kunstiline toimetaja, naisterahvas, vaatas-vaatas ja ütles. “Noormees, kuidas te joonistate sellised jändrikud puud ühele naisterahvale alla, kas te pole naisterahva jalgu kunagi vaadanud, olete või ei ole? Noh, hea küll, ma näitan.” Tollal olid pikad seelikud moes. Tõmbas seeliku kõrgemale, et vaadake - koolitamine käis kogu aeg. Ei olnud pahad jalad,” meenutab Kurti Vool muigvel olekuga.

Piitsa kah

Karikaturistidel on üsna lihtne enda pea kohale tuliseid süsi koguda. Pahandustest pole pääsenud Kurti Voolgi, neid tuli ette juba karikaturisti tee alguses.

“Ükskord olin teinud sellise pildi, mille kohta vana Piho – Juss Piho isa - ütles, et kaane peal (Pikri kaanel – toim.) võiks ju ka nalja olla – pange poisi pilt kaane peale. See oli tohutu toetus – vanem seltsimees märkas. Aga see vist kaanele ei jõudnud, sest oma lollusest olin joonistanud valge paberi peale musta tušiga ja värvinud mere siniseks,” räägib Kurti Vool.

Suurem sekeldus tekkis Sirbis ja Vasaras ilmunud karikatuuri pärast, millel jaanalind, pea liiva peidetud. Ja kui lind pea tõstab, seda polegi.

“Toomas Kall, lehe naljanurga toimetaja, sai kurja etteheite Noorte Hääle osakonnajuhatajalt ja väljalõike New York Weeklyst – täpselt samasugusest karikatuurist. Nagu mina oleks plagieerinud New York Weeklyt. Kall näitas seda siis mulle ja võttis telefonitoru ning helistas sellele seltsimehele. Too oli pildi nii korrektselt välja lõiganud, et koos kuupäevaga. Minu karikatuur oli kaks päeva varem ilmunud. Aga oli tarvis kellegi kallal õiendada, kedagi ähvardada,” jutustab Kurti Vool ja lisab, et kokkusattumisi on maailmas üldse väga-väga palju.

Küsimusele, mida Kurti Vool praegusaja naljadest ja naljategijatest arvab, on vastus üsna põiklev. Mees ütleb, et telekat ta ei vaata ega pole kursis ka karikaturistide töödega. Tema enda viimane personaalnäitus jääb aastasse 1995 ja ise pole ta enam 13 aastat pliiatsit käes hoidnud, kuid möönab, et on proovinud küll arvutiga joonistada. “Kui materjale ateljeest ära tassisin, vaatasin, et asjad, mis Äripäevas 13-15 aastat tagasi ilmunud, tabaksid praegugi naelapea pihta – ei ole mõtet uusi teha,” arvab Kurti Vool ja räägib, kuidas on jõudnud arusaamani, et elus juhtub palju naljakamaid asju.

“Must huumor oli – elu pakkus mustemat. Täiesti hullu huumorit, tagantjärele võib naerda, kuid momendil polnud naerutuju. Mis siin siis ikka punnitada,” naerab ta ja jääb justkui mõtlema. Ja arvab, et kui naljategijad poleks elukutselised, õnnestuks mõni nali neil kindla peale palju paremini ja võiks minna ajalukku või käibele rahva sekka.

Aga seda, et tema ise enam iialgi oma pilte laiemalt ei ilmuta, vaid ainult arvuti kõvakettale kogub, Kurti Voolu jutust 100% välja ei loe. Siinkirjutaja jääb lootma, et omakandimehe mõtted mõne näituse vahendusel Virumaa inimesteni jõuavad. Kõigil Asterasse ju asja pole, palju neid lehtmetalliga tegelejaid ikka on ...

Kurti Vool

• Sündinud 7. veebruaril 1943 Haljala vallas Tõugu külas.

• Rakvere I keskkool – 1961, Tallinna polütehnilise instituudi mehaanikateaduskond – 1969.

• Töötanud teadus-tootmiskoondises Mistra konstruktori ja projekti peakonstruktorina, Tallinnas riiklikus nukuteatris nukumehaaniku, hiljem direktori asetäitjana tehnika alal, ASis Univoice müügi tehnilise konsultandina, Rakvere KITis peakonstruktorina. Praegu ASis Astera projekteerija.

• Moskva rahvamajandussaavutuste näituse personaalpreemia – 1988.

• Kaastööd huumori- ja satiiriajakirjale Pikker ja lasteajakirjale Täheke.

• Osalenud karikatuurinäitustel Tallinnas, Riias, Vilniuses, Peterburis, Gabrovos, Anconas; personaalnäitused aastatel 1978, 1982, 1995.

• Raamatud: “Soome-eesti eksitussõnastik” 1991, “Arva ära” 1987, “Mõtle ja mängi” 1990, “Suur Must” 1992.