Elupõlised metsamehed Rudolf Miilo ja Rein Kivimäe peavad praegu rahulikku pensionipõlve. Nad räägivad, et Tudu ümbruse metsades töötasid omal ajal sajad inimesed. Tudus peeti loomi ja teeniti niiviisi lisa kesisele palgale.
Tudu metsad andsid tööd ja leiba
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rein Kivimäe töötas Tudu metsapunktis meistrina ehk ITPs, nagu ta ise ütleb. Pärast Tihemetsa tehnikumi lõpetamist ja Vene kroonut alustas noore mehena ja jäi üle 40 aasta hiljem pensionile.
Rudolf Miilost ehk Ruudist, nagu tuttavad teda kutsuvad, sai metsavaht 15. märtsil 1949. Seda ametit pidas ta kuni 1968. aastani, siis anti talle ametikõrgendust ja Ruudi asus metsnikuks. Ja töötas metsanduses kuni üheksakümnendate alguseni. Mõlemad mehed elavad praegu Tudus, oma majas; mõlema mälestused ulatuvad viiekümnendaisse aastaisse. Aeg on ähmastanud veidi fakte ja arve, aga pikkade aastate eredaimad elamused on hinge jäänud.
Metsavahte valiti
Rudolf Miilost sai metsavaht eestlastele raskel ajal. Nõukogude võim uuris siis teraselt inimeste tausta. “Need, kes olid olnud Saksa sõjaväes, omakaitses või Kaitseliidus, metsavahi ametisse ei kõlvanud. Sellised mehed lasti lahti,” mäletab Miilo. “Metsavahi kohta siis nii lihtsalt ei saanud ja ega algul olnudki vabu kohti,” ütleb ta.
Rudolf Miilo sai koha tänu metsavahist naabrimehele, kes punavõimu kahtluse alla sattununa käis Miilot palumas, et ta metsavahiks hakkaks. Miilo elas siis isakodus ja ei vajanud korterit, naabrimees võis nii oma senisel pinnal edasi elada.
Metsapunktis töötas parematel aegadel üle kolmesaja inimese, mäletab Rein Kivimäe. “1968. aasta tuulemurdu käisid koristamas isegi tagakarpaatlased,” on tal meeles.
Mehed räägivad erineva nimega asutustest, mis omal ajal Tudus tegutsesid. Nagu selgub, reformiti ettevõtteid ja vahetati nende nimesid mitu korda. Vahepeal tegutsesid Tudus nii metsamajand kui metskond. Ka vilksavad nende jutus sellised nimed nagu Tuduküla metsamajand ja Tuduküla metskond.
Rudolf Miilo hoole all oli Tuduküla metskonna Vabriku vahtkond, kokku 1000 hektari ümber. Kohustusteks metsavalve, varguste avastamine, jahindus. Metsavahi ülesannete hulka kuulus ka kluppimine, puude lugemine ja mõõtmine. Hiljem anti metsavahile juba rohkem töökohustusi.
Kuigi ühte pidi ulatus vahtkonna läbimõõt umbes viie kilomeetrini ja teist pidi nelja kilomeetrini ning motoriseeritud transporti siis mõistagi polnud, oli metsavaht metsas toimuvaga kursis. Kuigi vargusi tuli tollal harva ette.
Metsavahile maksti algul palka veidi üle 24 rubla. “See oli selline raha, millega igamees palgapäeval koju ei jõudnudki,” viitab Rein Kivimäe naljaga pooleks summa maksevõimele ja metsameeste viinalembusele. “Metsavahil oli kasutada null koma kuus hektarit põllu- ja kaks hektarit heinamaad. Nii et võis loomi pidada. Ja heinamaad lubati rohkemgi,” meenutab Miilo.
Loomi peeti Tudus palju. “Isegi seesugune ütlemine on, et vanasti oli Tudus nelikümmend lehma ja neli sõiduautot, nüüd on neli lehma ja nelikümmend autot,” tähendab Rein Kivimäe naerdes.
Lehmapidamise lõpetas Miilo möödunud aastal. “Piimast oleks lahti saanud küll, ostjaid jätkus, aga ega niisama lihtsalt müüa ka ei tohtinud, pidi igasuguseid proove andma,” räägib Miilo lehmapidamisest. Nüüd on tal vaid hobune, rohkem küll vaatamise jaoks. “Et päris laisaks ei läheks. Et oleks hommikul kedagi söötma minna,” põhjendab ta.
Hobune on metsavahil kogu aeg olnud. Kui palju suksusid aastate jooksul kokku olnud, Rudolf Miilo enam ei mäletagi.
Tudus maksti palka
Rein Kivimäe jutu järgi andsid Tudu metsad viiekümnendatel tööd paljudele. Tudusse asus rahvas tööle-elama kolmes jaos. “Kõigepealt tuldi metsatööle kolhoosidest, kus ju üldse palka ei makstud.
Tuldi kaevandustest, kus mehed juba viiekümneselt pensionile võisid jääda. Ja viimane suurem laine, juba nooremaid inimesi, hakkas Tudu tõmbama siis, kui metsatöödel võeti kasutusele uuem tehnika.”
Kuigi algusaegadel kolhoosist nii lihtsalt mujale tööle ei pääsenud, tohtis metsa suuri riiginorme siiski tegema tulla.
Neil aastail võis Tudu metsades näha saemehi ja sadu hobuseid.
Metsaasulas anti ka korter, kuigi see oli pisike ja paiknes barakis. Elamispind oli tollal aga suur asi.
Tudu kahekordsed saepurutäidisega barakid seisavad praegugi püsti.
Nende ehitamise aegadest on meestel üht-teist veel meeles. Nad räägivad, et esialgu tahetud barakid kohe keset metsa püsti panna, aga metsapunkti juhataja käinud pealinnas kauplemas, et need ikka Tudu külla ehitataks. Teed olid siis kehvad ja elu- ja töökoht pidid lähestikku asuma.
Meenutusi nõukaajast
Meenutusi jagavad inimesed, kes elasid-töötasid ajal, mis pole veel meelest läinud.
• Endised metsamehed Rudolf Miilo ja Rein Kivimäe kõnelevad, kuidas Tudus metsatööd tehti.
Pilk Tudu metsanduse ajaloole
Tudu metskond moodustati 1. märtsil 1925.
1947 - jaotati Tudu metskond kaheks: moodustati Oonurme ja Tuduküla metskond.
1968 - moodustati Tudusse veel Kaukvere metskond.
1992 - liideti Kaukvere ja Tuduküla metskond ning nimetati uuesti Tudu metskonnaks.
1997 - liideti Tuduga osa Roela metskonna maadest ja 2000. a Oonurme metskonna alad.
Viimase reformikava järgi Tudu metskond likvideeritakse.
Allikas: RMK koduleht
Tudu metsapunkt asutati 1948. aastal, metsapunkt oli sotsialismiajal küla põhiline tööandja.
Aastail 1988-1992 metsapunkti juhataja Uno Muruvee andmeil oli metsa langetamas suviti 6-7 raiebrigaadi, talveks palgati metsamehi lisaks väljast.
Metsapunktil oli oma ehitusbrigaad, töötas õmblustöökoda, kus tehti töörõivaid. Metsapunktis tehti kõike - alates korterite remondist kuni aiamaade harimiseni. Oma rahva tarbeks kasvatati isegi sigu.
Allikas: Rakvere gümnaasiumi õpilaste Liina Saapari ja Helina Muruvee 2004. a uurimistöö “Tudu küla ja selle ajalugu”.