Eesti keele õpetaja ja raamatu “Eesti ametikeel” autor Merike Kuhhi, kes ei sallinud noorena külas elamist, tahab nüüd veeta iga vaba hetke oma kodus Mäetagusel.
Merike Kuhhi kodus “kasvab oma küla”
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mäetaguse seondub paljudel Ida-Virumaaga. Vaid vähesed teavad, et sama nimetusega väike küla asub ka Lääne-Virumaal Vinni vallas, Rakvere linna külje all, kus elab 38 inimest. Enamik külaelanikest on juba eakad, paljud pered on elanud külas põlvest põlve.
Merike Kuhhi on kolmas põlvkond, kes elab Mäetagusel. Ta on viie täiskasvanud tütre ema ja kahe lapselapse vanaema.
“Kaks lapselast küpsevad veel,” naeris naine. Merike Kuhhi õpetab Lääne-Viru rakenduskõrgkoolis ametikeelt ning Rakvere gümnaasiumis eesti keelt ja kirjandust. Peale selle on ta veel raamatu “Eesti ametikeel” autor.
Eesti keele spetsialist loodab, et tema kodus “kasvab oma küla”, sest üks tütardest tuleb varsti Mäetagusele tagasi.
“Need mehed on juba viies põlv. Üks neist ilmselt jääb siia elama,” oletas naine, näidates kõrval jooksvate poisikeste peale.
Õpetaja arvates on Mäetaguse väga soodne koht elamiseks, linna lähedal ja võluva looduse keskel. “Krundid on kõik 200-300 m laiad ja 2 km pikad. Minu krunt on selline ja teised on samasugused,” tutvustas eesti keele õpetaja ümbrust.
Noorena külaelu ei sallinud
Merike Kuhhi tunnistas, et lapsepõlves ei sallinud ei tema ega ta vend külas elamist üldse. “See tähendas pagendust. Kogu huvitav elu toimus kusagil mujal ja mina olin siia pagendatud, see oli õudne ... Kui ülikooli läksin, olin õnnelik, et pääsesin siit,” meenutas naine.
Merike Kuhhi lapsepõlves ja varase nooruse päevil elas Mäetaguse väga vaikset elu, Kuhhide lähimateks naabriteks oli vanainimeste paar, järgmise naabrini oli 360 m, autosid peaaegu ei liikunud, telefoni ei olnud, lähim telefoniputka asus Tartu tänava poe juures. “Tantsupidudelt pidin ma õhtul hilja üksi koju tulema, sest keegi nii kaugele enam ei saatnud, see oli õudne koht elamiseks,” toonitas naine.
Aga kindlasti on tal ka ilusaid mälestusi lapsepõlvest.
“Vanaema oli meil muidugi suurepärane. Tema oli daam, kes kõneles nelja võõrkeelt. Kui ma keskkoolis käisin, rääkis ta minuga iga päev erinevat keelt. See oli päris karm. Ma ise tegin talle sellise ettepaneku, ütlesin lihtsalt, et see oleks hea idee. Kust ma teadsin, et ta minu tahtmist järgib,” naeris Merike, jutustades veel, et vanaemal ja vanaisal oli kanala, kus nad kasvatasid kanu ja kalkuneid. Mune ja tibusid müüdi Euroopasse ning sellega elatasid nad ennast Eesti vabariigi ajal ja okupatsiooni ajal ka.
“Maad oli meil ju vähe, 11 hektarit, see on ühe hobuse talu,” rääkis õpetaja.
Noorena ta ei armastanud oma isakodu, kuid nüüd peab Merike Kuhhi seda armsaks ja elamiseks heaks kohaks. Eks sellepärast kogu aeg mõõdetakse ja müüaksegi Mäetaguse krunte, leidis ta seletuse.
“Vanad olijad on minu meelest praegu küll õnnelikud. Asukoht on nii soodne. Linnaliin käib. 900 m on meie õuest bussipeatusesse, 10 minutit astumist,” loetles eesti keele spetsialist elukoha häid külgi.
Ühine kartulipõld
Merike Kuhhi arvates elab Mäetaguse praegugi vaikset külaelu, võib-olla ka sellepärast, et asub linna lähedal. “Meelelahutus tuleb meile linnast ise kätte,” nimetas ta veel ühe kiitust vääriva asja.
“Kuid imetlusväärne on see, et meil on külas kolm tegevat talunikku, kes on ka nõuetekohaselt vormistatud. Ja meil on nagu ikka külas lesknaisi, lahutatud naisi, nagu mina, ja vanu inimesi - kõigil oma kartulimaajupp. Sõitsime oma põllukestega nende talunike seljas niikaua, kuni nad ükskord tüdinesid ja tegid külapõllu. Nüüd mõõdavad nad meile sealt igal kevadel, et “sina saad tänavu 2, sina saad tänavu 3 vagu,”” rääkis Merike Kuhhi.
Talunikud ise korraldavad kartulikasvatamist, hooldavad, nagu peab. Ja sügisel teatavad külaelanikele, et läheb võtmiseks. Seesugune ettevõtmine täiesti toimib juba neljandat aastat.
“Ma olen väga tänulik neile. Minu jaoks oleks see muidu ületamatu probleem,” hindas naine ettevõtjate tegevust.
Kui ta oli abielus, kujutanud mees, et kui on juba maa, siis peavad kindlasti ka loomad olema. “Oleme pidanud kanu ja lambaid ja sigu, isegi põder oli, sest meile tuli üks põdravasikas, kes paistis nii õnnetu, et me ei saanud midagi muud teha, kui panime ta lauta kinni,” jutustas õpetaja.
Loomaaiast helistati iga päev ja kontrolliti, kas põdravasikas on elus, me ootasime, et talle tullakse järele.
“Aga ilmselt nad lihtsalt ootasid, kuni ta ära sureb, sest talle ei tuldudki järele. Loom oli liiga väike, ei kohanenud ja surigi ära,” järeldas Merike Kuhhi, kes on nüüd juba ammu loobunud loomakasvatusest. “Mul ei tule see asi hästi välja,” tunnistas ta ausalt.
Külaelaniku mure
Merike Kuhhi maja lähedal on üks nimeta küngas, mis on looduskaitsjate tähelepanu äratanud seepärast, et ühel ruutmeetril kasvas rekordarv taimi. “Seda on kutsutud lihtsalt mäeks. Minu vanavanemate nimi oli Veermäe. Ja seda kanti, seda teeümbrust kutsuti Veermäe õueks, sest maja oli nii tee lähedal. Ja küngast on vanemad külaelanikud kutsunud ka Veermäe õue mäeks, mulle rääkis sellest minu isa,” jagas õpetaja mälestusi.
See küngas sai kannatada Eesti Energia liinide rajamise käigus.
“Nemad lubasid, oli lepinguski kirjas, et hoolitsevad liinialuse maa eest kuni rohu tasandini, see tähendas tegelikult, et nad sõitsid võsa buldooseriga maha. Neli aastat tagasi üritasin asja üles võtta, käisin Eesti Energias ühe ja teise ametniku juures ja püüdsin selgust saada, kes hooldab, kes vastutab selle eest,” kõneles Merike Kuhhi, lisades, et nägi tookord ainukese võimalusena anda Eesti Energia kohtusse, saamaks vastuse, kes ikkagi vastutab.
“Aga ma väsisin ära, tekkis tunne, et ei ole mõtet pead vastu seina lüüa, et teen selle mäe ise korda. Ja hiljem sõideti jälle buldooseriga üle mäe,” kurtis naine.
“Möödunud aastal tulid kaks meest siia võsa lõikama. Minu küsimusele, kes saatis, ei vastatud, öeldi et turuplatsil palgati. Ütlesin neile, et mina sellise tööga ei lepi, ja nad pakkisid oma trimmerid autosse ning sõitsid minema.” Nädala pärast tulid mehed tagasi, teatades, et neile makstakse siis, kui nad laovad oksad hunnikusse.
“Selline ongi leping Eesti Energiaga, kõige suurem mure minu jaoks,” tunnistas Merike Kuhhi.
Vahepeal kujutab eesti keele õpetaja ette, kuidas ta linnas elaks, ja saab kohe aru, kui inimene on maaeluga harjunud, ei taha ta enam linna. Vahel on niimoodi, et Mõdrikus või Rakveres on umbes 40 minutit vaba aega, tahab ta ka selle lühikese aja jooksul korraks koju.
“Niisugune koduhäda on. Korteriinimene ei mõistagi seda, kui armas võib kodu olla,” arvas maainimene ja eesti keele õpetaja Merike Kuhhi.
Eakad Mäetaguse külaelanikud tunnevad elust rõõmu
Mäetaguse kõige vanem elanik on 84aastane Aino Pähkel, kes on Mäetagusel elanud 66 aastat. Eakas ja rõõmsameelne naine peab kanu, kasvatab lilli ning sõidab autoga. “Kes mul siis sõidab? Kutsu ei sõida ju,” küsis naine naerdes.
Muki nimega kutsu on aga oma perenaisele parim sõber. “Muki, tule, laulame külalistele,” kutsus naine.
“Juba linnukesed väljas laulavad,
kenad kasekesed kingul kohavad.
Lumi on ju ära suland,
talvekülm on mööda läind,
kutsud, kes kui vangis eland,
pole ammu murul käind,” laulis Aino Pähkel.
Pärast mehe surma on vana naine 30 aastat üksi elanud. Ega ta igavust ei tunne. Ootas just külla oma käsitööringi sõbrannasid. “Mul põles eelmisel aastal praeahi ära. Nüüd helistasingi miniale, et võtaks mu käest liha ja teeks prae valmis, ma pakuks naistele,” rääkis Aino Pähkel.
Aino Pähkli naabrid on 78aastane Ants Rästas ja tema õde, 79aastane Erika Rästas. Nemad, vend ja õde, saadeti 1941. aastal Siberisse ja tulid umbes 50 aastat tagasi Mäetagusele oma vanemate koju tagasi.
Ants Rästas on kogu elu tegelenud põllumajanduse ja mesindusega. “Olin kolmeaastane, kui juba pidasin mesilasi. Võtsin lilled, panin purki ja sedasi meelitasin sinna mõne mesilase,” meenutas mees. Ka Venemaal abistas ta mesinikke. Praegugi on Ants Rästal 10 mesitaru ja üks poiss mesindust õppimas.
Vanusest hoolimata on Rästaste aed imetlusväärselt korras. Igal pool kasvavad lilled ja igasugused taimed. “Kui see hõbekuusk oli väike, istus vares ladva otsa ja rikkus puu ära. See ongi nüüd kõver,” näitas naine.
Siberi-aastad ei ole möödunud jälgi jätmata. Nii Antsul kui tema õel pole lapsi - abistajaid. Vanad inimesed on ise teineteisele toeks. “Ja meil on head sõbrad, kes meile toidu toovad. Tänagi toodi leiba. Enne sai kõik käigud jalgsi tehtud, kui olime noored. Aga nüüd ei pääse enam kusagile, ainuke veel, et kellegi matustele,” kurtis Erika Rästas. (VT)