Uno Lauri biograafia koosneb justkui lühijuttudest. Üheskoos moodustavad need terviku, kuid iga jutuke on omamoodi iseseisev, kandes endas mingi aja hõngu ja mälestusi.

Uno Laur tunnistas, et kõige rohkem on teda mõjutanud kooliaeg Viru-Jaagupis, mil ta veetis enamiku aja koolis: ema oli kooliteenija ja pere elas koolimajas. Isa pidas hoopis puusepaametit.

“Suvedest on meelde jäänud remondid, kui koolipingid olid õues. Tohutult suur koolipinkide virn, mille peale oli present tõmmatud,” rändas Laur oma mõtetes tagasi varasesse kooliaega, kuhu kuuluvad ka talvevaheajad ja ema juubel, mil sai kooli klaverit klimberdada.

Hiljem vahetas Lauri ema kooliteenija ameti lüpsja oma vastu, sest pere kolis Tamsallu, kuna ühed sugulased elasid juba seal. “Põdrangu sovhoos oli siis tegija,” ütles Laur.

Enda kui õpilase kohta arvas ta algul üsna napisõnaliselt, et “uimerdis olin, selline keskpärane”. Natukese aja möödudes ta siiski täpsustas, mida ta “uimerdise” ja “keskpärase” all mõtles: “Noh, tegelesin igasuguste kõrvaliste asjadega. Vaatasin aknast õue. Aga Viru-Jaagupis ma seda ei teinud, seal ma olin hoolas õpilane.”

Vanima punkari muusikamaitse

Muusikapisiku sai Uno Laur juba lapsepõlvest kaasa. Kui raadio “põlev silm” andis märku, et aparaat on sisse lülitatud. Ja mida käredam lugu parasjagu mängis, seda valjuhäälsemaks tuli muusikamasinat nupust keerata.

Aga et teda küllaltki sageli Eesti vanimaks punkariks nimetatakse, on Lauri enda arvates legend. “Ma loodan, et on ikka vanemaid tüüpe kui mina,” lausus ta ja selgitas, et Inglismaal tegutsesid põhipunkarid aastatel 1954-1965, Ameerikas üleüldse 1940. aastatel. Punkliikumine, mida teadvustati, et vot, see on nüüd punk, tekkis Lauri sõnul 1960. aastatel.

Kes muusikutest või ansamblitest Lauri kõige rohkem mõjutanud on, seda ta öelda ei osanud, kuid nimetas kollektiive, keda enim kuulati – ikka Led Zeppelin ja Deep Purpel.

“Mäletan, et olin Rakvere haiglas ja seal oli ka meie majast üks vanem poiss, kellel oli raadio, millele Led Zeppelin peale kirjutatud,” rääkis Laur ja mainis veel 1973. aastal Soome televisioonist nähtud Zeppelini kontserti, mis talle vägeva mulje oli jätnud. Led Zeppelini fänni Uno Laurist siiski ei saanud.

“Rohkem ma olin isegi Deep Purple või millegi sellise. ABBAt ma ei kuulanud eriti. Meil alevis kuulasid kõik ABBAt, aga mina mitte, mul ei olnud nende lindistusi. Mida ma lindistan, kui kõigil on. Mulle hakkas õudselt meeldima Boney M,” tunnistas Laur, et tal ikkagi on konkreetne lemmik.

Muusikat hangiti nii nagu kõiki muidki asju sel ajal – ikka tutvuste kaudu. Lauril oli klassivend, kellel oli omakorda vanem vend, kes sai tolle aja kohta õudselt head muusikat, nagu Laur ise ütles. Asendamatu oli ka Soome televisioon, kust põhiliselt “uusi nägusid sai”.

Kui Uno Laur vaatas tagasi aega, mil tema aktiivne punkar oli, ja võrdles seda praegusega, leidis ta üksjagu erinevusi. “Ma ütleks, et siis oli lõbusam. Eks see punkliikumine üks lollitamine põhiliselt oli. Koolitundides “kommentaarimine”,” iseloomustas Laur omaaegset punkliikumist.

Tema sõnul kadus hirm ära. Räägiti küll KGBst, aga see KGB oli ise ka muutunud täiesti pehmeks, mida nad isegi olid tunnistanud, kas siis otse või kaudselt.

“Ma räägin, ma olin alguses KGBs. Tuleb mingi vend välja, selline täielik diskovend. Ja see peab olema nõukogude inimene. Ei iialgi. Enne olen mina nõukogude inimene,” kirjeldas Laur ühte juhtumit.

Eks ka mõte ja inimesed muutusid vabamaks, aga omavaheline suhtlemine olnud vaata et täpselt samasugune nagu praegu. “Käisin Tartu kunstikoolis. Mäletan, et tüdrukud vaatasid meid (punkareid – toim.) eemalt, et need on küll kusagilt mujalt. Võib-olla selles oligi asi, et oleks kõik olnud sellised nagu meie,” rääkis Laur.

“Ega tänapäeval inimesed suurt muutunud ei ole. Kusagilt keerata natuke midagi kinni, et kõik oleks n-ö kontrolli all, paika padud. Siit ja mitte kaugemale enam,” jätkas ta.

Pintsak kette täis riputatud

Punkar pani selga, mis kätte juhtus. Kergelt nagu inglise pungi stiilis, ameerika punk siin ei levinud. “Oleks ameerika punk olnud, oleks rohkem neid pikajuukselisi lõhkiste jeans'idega tüüpe olnud, aga see tuli nagu hiljem,” meenutas Laur.

Tänu Soome televisioonile jõudsid siia ketid. Selga tõmmati vanadest talumajadest leitud riideesemed.

Lauri sõber oli pannud kord Tartus Toomemäele minnes naljakad terava ninaga talvesaapad jalga, mille kontsad meenutanud aga kauboisaabaste omi. ““Näe, üks loll on kontsad maha lõiganud,” kostnud sõprade kõrvu,” jutustas Laur. “Ise oled loll, vastupidi, ma pean veel juurde panema,” vastanud sõbrad,” jätkas ta.

Kord leidis Laur lakast mustad valgete triipudega püksid, mis ta “raskelt kette, haake ja igasugu koli täis pani”. Tuli tema siis Tartus mööda kunagist Heidemanni tänavat alla ja suundus sööklasse sööma, kui vastu tuli vend, kellel on samast komplektist pintsak ja see samuti “raskelt kette ja haaknõelu täis”.

Punkstiilini jõudis Laur enda sõnul kogemata ja samm haaval. Esimest korda sai ta 1975. aastal teada, et kusagil on mingid punkarid, aga ega ta siis kohe punkariks hakanud.

“Ma olin ikka pikkade juuste ja laiade pükstega, aga siis kolis mu sõber ära ja tegi endale kitsad püksid ning lõikas juuksed maha. Algul tundus see küll jama. Algul mulle ei meeldinud, mõtlesin, et eluaeg on pikad juuksed olnud, aga ühel korral avastasin pungi ka enese jaoks,” jõudis Laur selleni, kuidas temast punkar sai.

Esimene pungilik asi, mida ta tegi, oli see, et võttis prilliraamidelt tavalised sangad ära ja pani vasksed asemele.

“Ja siis ühel õhtupoolikul vaatasin Soome televisiooni: nii, nüüd ma olen punkar. Panin kaksteist haaknõela pükste külge. Läksin kooli ja panin jälle ühe juurde. Vahepeal oligi selline mood,” selgitas Uno Laur.

“Pungi üks asi oli see, et ta pidi inimesi õudselt ärritama. Aga osa inimesi sai sellest niimoodi aru, et ärritate küll, aga tegelikult tahate iseennast upitada. Muud moodi ei saa, siis on vaja ennast igasugu kulinaid täis toppida,” lisas ta.

Harjad ja röövel Ööbik

Harjad jõudsid Eestisse alles 1983. aastal. “Sõber tõi Exploitedi plaadi “Troops of Tomorrow”, mille ümbrisel olid harjadega mehed. Nii ajasimegi harjad pähe, algul niisama, pärast ajasime külgedelt päris paljaks. Seepärast mind kunstikoolist välja visatigi,” rääkis Laur.

Uno Lauri vanemad muidugi needsid poja soengustiili. Ta ise tunnistas ausalt, et neaks samuti, see on täiesti loomulik, sest inimesed tahavad, et nende lastel oleks ilusad juuksed ja kammid, millega juukseid kammida.

Koos nn harjade ajaga hakkas vaikselt tekkima legendaarne ansambel Röövel Ööbik (röövel Ööbik - nii kirjutasid nad ise oma ansambli nime), mille esimese kooseisu laulja oligi Uno Laur. Bändi muusikastiili klassifitseeris Laur postpungiks, kuid lisas, et eks see kõik rohkem eksperimentaalne oli.

Põhiline probleem olnud aga bändil, kust lugudele sõnu saada – pille võib ju klõbistada, aga sõnu on ka vaja. Nii kasutaski bänd jaapani haikusid. “Kõige ilusam lugu oligi “Uppumissurm”, see oli lihtsalt mingi mulin.”

Tuli sedagi ette, et muusika sündis väga eriskummalisel viisil. Üks mikrofon oli õues ja teine toas, kuhu tehti kõrvulukustavat lärmi vä-vä-väv. Seejärel anti märku ja kõik jäid vait ning õuemikrofonist kostis külakoerte haukumist ja ööbikute laksutamist.

Nimesid jõudis ansambel enne röövel Ööbikuks saamist kanda mitu: Krematooriumi Orkester, Kukruse Kollased Värdjad, Must Mamba.

Eesti taasiseseisvus

Eesti taasiseseisvumise ajal oli Uno Laur Eesti Kongressi saadik, kes registreeris kodanikke ja mittekodanikke, nagu ta ütles.

“Ise küll mõtlesin, et tuleb mingi venelane juurde ja hakkab rääkima. Mis välja tuli ja huvitav oli, et leidus kaks või kolm sellist venelast, kes lõid nina ukse all kinni, aga neid eestlasi, kes hakkasid imelikku juttu ajama, neid oli palju rohkem,” imestas Laur veel nüüdki.

Kulmu kergitama pani seegi, et kooli ajal ei osalenud ta üldse ühiskondlikult kasulikus töös, aga taasiseseisvumise ajal ta ainult ühiskondlikult kasulikku tööd tegigi.

“Pärast tööd lähed, istud Jõhvi Eesti Kaubahoovis ja paned kodanikke kirja. Tore oli, aga teist korda küll enam ei teeks. Kõik Toilad ja Vokad ja muud külad sai jalgratastega läbi sõita, sõitsid Narva, et mingit monumenti puhastada või võssa kasvanud kalmistut,” tõi ta näiteid ja lisas, et punk ongi isetegemine.

Õige punkar teeb alati kõik ise, kui võimalik.

Uno Laur

• Sündinud 8. juunil 1961 Rakveres.

• Õppinud Viru-Jaagupi keskkoolis, Tamsalu keskkoolis, Tartu kunstikoolis ja Kohtla-Järve õhtukeskkoolis.