Kakskümmend üks + kuus kroonitud pead

Aarne Mäe
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viru Missi valimised 1988. aastal Võsul: et võitis mittevirulane, läks Eesti võistlusele maakonda esindama I printsessiks saanud Kersti Suve (paremalt teine).
Viru Missi valimised 1988. aastal Võsul: et võitis mittevirulane, läks Eesti võistlusele maakonda esindama I printsessiks saanud Kersti Suve (paremalt teine). Foto: Erakogu

Missi-issi Valeri Kirss, kes oli seni tegelnud uunikumidega, otsustas 20 aasta eest hakata Eesti kauneimaid naisi välja valima. Traditsioon on katkematult välja vedanud tänaseni, ehkki populaarsust kaotades.

Valeri Kirss oli loonud hobiklubi Unic ja korraldanud 13 aastat vanaautodega seotud tõsiselt võetavaid ettevõtmisi. Muide, esimene neist toimus 1976. aastal marsruudil Tallinn-Rakvere-Palermo.

1987. aastal oli ta sattunud perestroikatuultes Mainori büroo reklaamiklubi direktori ametisse, kus tuli välja ideega korraldada koolinoorte seas PopMall’i nime kandnud võistlus.

Kas sealt sündiski missivõistluse idee?

Jah, selle raames tekkis ähmane idee korraldada paari aasta pärast iludusvõistlus. Siis ma veel ei teadnud, et meil oli aastatel 1923-1932 valitud kuus Miss Estonia tiitli võitjat. 1988. a uusaastasaates muutsin ma eelnevalt tsenseeritud teksti ja avaldasin arvamust, et ka meie võiks kauneima neiu valida.

Ja siis läks kiireks. Hiljem selgus, et nii Enelin Meius, linnahall kui ka mu töökaaslased olid samale ideele tulnud. Kuna olin kiirem ja julgem, kuulutasin 1988. aasta mais välja Miss Estonia aastavõistluse. Lisainnustust sain soomlastelt, kes valisid juba viiekümnendatest aastatest alates oma maa missi ja kellele nende Miss Universum 1952 Armi Kuusela tõi rohkem kuulsust, kui seda on suutnud nüüdisaegsed rallisõitjad.

Milliseid reaktsioone see idee esile tõi?

Tagantjärele targana võib öelda, et entusiastliku põhitöö kõrvalt algas ka põrandaalune korraldusõiguse sõda, mis kulmineerus 1993. aastal kahe missi valimisega. Aga see pole juubelijutt. Kes soovib, võib aadressil www.missestonia.ee Missimeistri lugu lugedes lisa saada.

Kui kerge oli alguses kandidaate leida ja kas see läks hiljem raskemaks? Kuidas te sinna üldse tüdrukuid leidsite?

Võib öelda, et see oli meie tingimustes vaata et kõige raskem ülesanne. Eesti neiud on juba loomult tagasihoidlikumad ega kipu ise end publiku ees proovile panema. Praktiliselt tuli, ja tuleb jätkuvalt, igaüks individuaalselt n-ö ära rääkida. Minu õpilasmaleva komandöri ja juura kogemus kulus marjaks ära. Olen teinud iga missikandidaadiga, kes tuleb üle missikontori lävepaku, n-ö diili, mille sisu on see, et neiu teeks iseendaga aastase enesearendamise kohta erikokkuleppe.

Iga algus on raske. Näiteks tuli esimese eelreklaami peale kahe nädala jooksul kandidaate kolm neljandikku. Siis tuli idee teha EVA klubi. Ja PopMall andis esimesed missikandidaadid. Esimene linna missivõistlus peeti siiski Tartus, kuid kuna võitja oli laste ema ja seega missise seisus, siis teda me kutsuda ei saanud. Siit saigi alguse Tartu komsomolide - Riho Illaku isikus - vihane tegevus minu vastu.

Miss Estonia ‘88 eelvõistlused pidasime Tallinnas, Võsul, Pärnus ja Elvas. Finaali said kutsutud ka Harju Piiga ja Miss Haapsalu.

12. novembril 1988, s.o pärast 56aastast vaheaega, valisimegi nn Karla katedraalis esimese sõjajärgse Eesti missi. Tiitli võitis 15 finalisti seast Tallinna neiu Heli Mets, kelle kroonis Miss Suomi ‘88 Nina.

Alguses olid pikad telesaated ja suur huvi nii rahva kui ka ajakirjanduse poolt.

Jah, aasta missi valimine oli kogu XX sajandi viimase kümnendi jooksul suur meediasündmus. Neljatunnisest otseülekande finaalist teles jõudsime läänemaise tunniajalise saateni alles aastal 2000.

Miks on see suhtumine aja jooksul muutunud ja huvi jahtunud?

Mul on muidugi oma versioon olemas, kuid kas see õige on, selgub tulevikus. Pärast seda, kui ma hakkasin tegelema oma õiguste kaitsmisega, kadus aeg sellele ja korraldamine jäi selle võrra nõrgemaks. 2002. a esitasin rahanõude ME kaubamärgi ärakasutamise pärast ning seejärel kadus missivõistlus nii telerist kui ka meediast üldse.

Millised ilusamad seigad seoses missivalimistega kõigepealt meenuvad?

Meeldejäävaim oli ajalooline esimene missivõistlus. Alles hiljuti korrastasin oma missiarhiive ja elasin väga palju taas üle. Neid pabereid on kastide kaupa.

1997 murdis miss Kristiina end Miamis Miss Universumil finalistide sekka. 1999 võitis Kadri Liibanonis Miss Europe’i printsessi tiitli. 2000 sai päikesetütar Evelyn Mikomägi Küprosel Miss Universumil 7. koha. Kõigil juhtudel oli uhke tunne kohal olla. Meie misside neli võitu Miss Baltic Sea võistlusel on saavutus, mida ei saa mingi rahaga osta.

Missivalimisse on sisse kodeeritud intriigid ja pisarad. Kas sellega seoses tuli ette ka ootamatusi ja raskusi?

Meenub, kuidas 1989. aastal vallandasid ühe Virumaa missikandidaadi kaotuspisarad Tammerite perekonnalt terve artikliseeria. Olin šokeeritud, sest oma teada polnud ma kedagi tahtnud solvata. Kuid missivalimine on väga raske ala kas või seetõttu, et võidab vaid üks ja kaotajad ei saa loomulikult end süüdlaseks pidada. Olen näinud siiski väga vähe kaotuspisaraid kas või seetõttu, et tegelesime treeningute ja eelvestluste käigus ka kaotaja väärikuse probleemiga. TV otsesaates oli kõik kõigile näha. Lõpuks on ju kõik siin ilmas mäng.

Meenub, kuidas Enelin tegi ettepaneku leivad ühte kappi panna ja keeldumise järel mitu miljonit minuvastaseks võitluseks laenas.

Kui mõtlete täna tagasi esimestele missivalimistele, kas kahetsete, et selle hullumeelse, aga vajaliku töö ette võtsite? Või tunnete rõõmu ja uhkust?

Olen 20 aastaga korraldanud 21 Miss Estonia ja kaks Mister Eesti valimist. See on harva esinev võimalus. Olen uhke, et mul on olnud au teha aasta meediastaarid, kes on oma eluga ka hiljem hästi toime tulnud. Tundub, et ka umbes 200 finalisti ja umbes 2000 missitiitli kandidaati on suutnud oma elule mõtte leida, hoolimata kollase meedia torgetest ja naabrite kadedusest.

Tänavu möödus ka 33 aastat põhihobiga tegelemise algusest. Minu töö resultaat on kõigile jätkuvalt näha Virtsus, kus asub vanasõidukite muuseum.

Ma pean ilmselt tänama saatust, hobiklubi kaaslasi, misse ja peret selle eest, et mulle nii vahelduslik ja huvitav elu on kingitud.

Mis edasi?

* Valeri Kirsi sõnul pole veel teada, mis saab missivalimisest edasi. “Ma pole midagi veel lõplikult otsustanud, vaatan mulle laekunud 2009. aasta missikandidaatide ankeete ja pilte, mida on väga palju.”

* Olukord on isegi rahvusvahelises plaanis keeruline, sest juba kolmandat aastat jääb ära Miss Europe ja esmakordselt ka Miss Baltic Sea.

* Kirss kaalub ka missivalimise kaubamärgi edasimüümise ja üleaastase korraldamise vahel.

Kersti Suve meenutab:

“Kirss leidis mu Võsult”

Kersti Suve esindas esimestel missivalimistel Lääne-Virumaad, sest ta valiti eelnevalt Võsul korraldatud Viru missi valimisel kauneimaks viru neiuks.

Praegu Revaalia ilusalongi omanik Kersti Suve rääkis, et ´Valeri Kirss võttis temaga ühendust Võsul. “Andsin talle oma telefoninumbri ja siis ta helistaski, et tule-tule. Lõpuks, kui karussellis juba sees olin, polnud enam pääsu, ja ausalt öeldes oli hästi huvitav. Leidsin palju uusi tuttavaid. Sellist intriigipunumist nagu praegu siis küll ei olnud.”

Kersti Suve sõnul oli aeg siis teine - nüüd tüdrukud pakuvad end ise konkursile, siis tuli väe ja võimuga vedada. “Meil oli selline nõukogude kasvatus sees, enesehinnang oli madal. Valeri Kirss kõndis koos Lembitu Kuusega mööda Võsu randa ja otsis ilusaid tüdrukuid konkursile.”

“Nüüd on elu meid härra Kirsiga teistpidi kokku viinud - oleme Võsul suvilanaabrid,” lisas esimesel missivõistlusel osalenu. (VT)

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles