Suure pere ema Ester Randviir (vasakult teine) oma lastega mõisa lähistel pühapäeva hommikul jalutamas. Foto: Teet Suur

Rakvere linnast 7 km lõuna poole Rakvere vallas asub üks ilusa nimega külake - Karitsa. See on rahulik ja rohelust täis koht, kuhu on oma kodu sisse seadnud 126 inimest. Siin elab ka üks heatahtlik lasterikas pere. Võiks öelda, et üks laps on õnn, aga mida rohkem neid on, seda enam õnne. Ester ja Madis Randviir on vanemad, kes võivad uhked olla oma laste üle.

Randviiru peres kasvab viis last. Kõige vanem tütar saab tänavu 20aastaseks ja noorim poeg on aasta ja kahe kuu vanune. Vanemate sõnul neil polnudki plaanis lasterikast peret luua, see lihtsalt läks nii. “Sündis tütar, siis aasta kaheksa kuu pärast poeg. Alguses olid tüdruk ja poiss vaheldumisi, nüüd sündis teine poeg järjest, kuigi oli tütre kord,” naljatas Ester.

Nii naine kui mees on pärit Tartumaalt. Pärast abiellumist elasid nad esialgu Lõuna-Eestis ja lõpuks kolisid Karitsa külla, kus nüüdseks on elanud juba 11 aastat. “Üürisime kaht tuba, neli aastat tagasi müüs majaomanik osa majast meile, nii et 20aastase abielu jooksul saime lõpuks endale kodu, mida oleme proovinud omal jõul enam-vähem korda teha,” lausus Ester.

Madis on naisest 21 aastat vanem, saab tänavu 61. Ester räägib, et abikaasa on kogu oma elu teinud rasket füüsilist tööd ja olnud alati abivalmis inimene. Kusjuures Madis on tunnistatud juba 17 aastat tagasi 80% ulatuses töövõimetuks. Praegugi viibib ta Tartu haiglas operatsioonil. Kuni eelmise aasta lõpuni vedas Ester füüsilisest isikust ettevõtjana posti ja pensione Karitsa küla elanikele. Praegu on nii Madis kui ka Ester töötud ja elavad lastetoetusest ja emapalgast.

Estri sõnul on olnud kõigi viie lapse sünd kõige ilusam ja õnnelikum hetk tema elus ja viit last kasvatada pole üldsegi raske. “Kui kaks sünnivad väga lähestikku, siis on raskem, sest neid ei tohi üksi jätta. Esimene on ju veel nii rumal ja võib väiksemale haiget teha. Samas on neil tore koos kasvada ja mängida. Mina juba vahepeal vaatasin, et poiss ei teagi, mida tähendab auto, mängis koos õega nukkudega,” naeris Ester.

Lapsed abistavad

Nüüd on vanematest lastest majapidamises juba palju abi. “Selle maja vundamendi valasime praktiliselt oma perega, isa õpetas, kuidas seda tegema peab. Siin vastas elavad mammid imestasid, et saimegi hakkama. Ja aia panime ise ümber, pole ju seda tööjõudu kuskilt võtta, ega ole raha ka,” rääkis Ester.

Maja kõrval on aiamaa, kuhu nad igal aastal panevad kartuleid, aedvilju ja kurke. Suvel veedab pere aega tavaliselt oma aias. Ka siin ei saa hakkama laste abita. Loomi nad ei pea, on ainult kuus parti, kolm kassi ja koer.

Ester meenutas aega, kui nad veel Lõuna-Eestis Oraval elasid, siis sealne rahvas elatus tol ajal ja paljud neist elatuvad veel praegugi mustikate korjamisest. Ükskord kui Ester ja Madis läksid mustikale, jäi tol ajal viie- või kuueaastane Lea koos oma vennaga koju pisikese õe järele vaatama.

“Suutsid isegi tüdruku mähkmed ära vahetada - üks hoidis jalgadest kinni, teine toppis pükse jalga. Ja kui vanemad koju tulid, said lapsed jälle kas jäätist või kommipaki ja kõik olid väga õnnelikud – töö tehtud ja õe eest hoolt kantud. Kaks esimest last pidid kiiresti iseseisvaks saama,” jutustas Ester.

Kui Ester peab õnnelikumateks hetkedeks oma elus laste sündi, siis kõige kurvemaks nimetab ta eelmist suve, kui ema suri. Peaaegu 10 aastat oli ta elanud Estri perega. Ja viimasel ajal pidid Ester ja Madis ka tema eest hoolitsema.

“Südamepuudulikkuse tõttu kukkus ema niimoodi, et kaotas mõistuse. Tema järele tuli ööpäev läbi valvata, üksi jätta ei saanud. Ta rääkis kogu aeg, et on aprilli- ja maikuu ja mind pidas emaks. Ütles lastele, et “ema lubas” ja “ema käskis”. Kui talle selgitati, et olen tema vanem tütar, siis ta ütles “jah, aga ema ka”,” jutustas Ester.

Lasterikka pere eelis on Estri arvates see, et lapsed õpivad oma rõõme ja muresid jagama ning üksteisega arvestama. Ja suures peres kasvanuna nad teavad, et kõik vanemad ei ole jõukad ega saa muretseda asju, mida saavad endale lubada rikkamad või ühe lapsega pered. “Nad mõistavad, et tuleb elada oma võimete kohaselt,” sõnas Ester.

Ainult head sõnad

Inimesed, kes on tuttavad Randviirudega, ütlevad nende kohta ainult head ja kiidavad nii vanemaid kui lapsi. Lapsed pole tublid üksnes kodus, vaid ka koolis. 2006. aasta jaanuaris Eesti vabariigi riigikohtu 86. aastapäeva puhul välja kuulutatud õpilaste esseekonkursil sai poeg Johannes eripreemia mõttejulguse eest. Essee teema oli “Kes on kohtunik? Kohtunik - õigusemõistja või karistaja? Miks kohus, mitte omakohus?”.

Lea ja Johannes võtsid osa ka Eesti vabariigi 90. sünnipäevale pühendatud värsside kirjutamisest teemal “Eesti ajalugu värssides”. Tea käib Rakvere teatris tantsimas, Johannes ja Andres Rakvere põhikooli juures taekwondo tunnis.

Randviirudel on kujunenud sõbralikud suhted külavanema perega. “Peame koos sünnipäevi. Kui nädal aega ei ole teineteist näinud, siis helistab külavanem minu mehele ja tunneb huvi, mis on juhtunud, et meid näha ei ole. Ja kui midagi on vaja laenata, näiteks tööriistu, siis pöördume jälle nende poole abi küsima,” rääkis Ester.

“Tubli pere, toredad, mõistlikud ja targad lapsed. Sama võib öelda ka pisikese Hannese kohta, kes on tõepoolest üks tore ja rõõmus laps. Et suur pere saab praegusel ajal hakkama, on tore. Nad ei ole käinud ju kusagil abi palumas. Raske on muidugi, aga Ester teab, kuidas raskustest üle olla. Mina arvan, et abi on vaja, aga abi ei jõua ...” andis oma hinnangu külavanema naine Ewa Punane.

Nagu teisedki külaelanikud on Randviiru pere saanud abi Karitsa Evangeelse Uue Sõna kogudusest, mis asutati külas kaksteist aastat tagasi sakslannast misjonäri abiga. Sellest hoolimata, et Karitsal ei ole juba viis aastat pastorit, on külarahva elu koondunud ikkagi koguduse ümber.

“Õpetan ka lapsi, et ei tohi kõike teha, et on keegi, kes jälgib, et nad usuks, et on jumal,” sõnas Ester.

Külahing Leida Pajumäe

Karitsa kõige vanem elanik on 94aastane Leida Pajumäe, kelle kohta öeldakse, et ta on küla hing, selle ajalugu. Kui Leida vanemad Karitsale kolisid, oli ta kaheaastane. Ta pole kunagi olnud abielus, tal pole sugulasi ja ta on pühendanud kogu oma elu teistele.

“Ta on haruldane inimene, kellel on mälu täielikult säilinud, ta mäletab palju, ja kui on tõsiselt vaja midagi teada, helistavad isegi võõrad inimesed ja küsivad tema käest,” rääkis Ewa Punane.

Leida Pajumäe: “92 aastat olen ma seda Karitsa rada kõndinud. Aegu on olnud erinevaid. Mõisaaeg, kui vanemad siia tööle tulid, vahepeal oli Eesti aeg, kolhoosiaeg on olnud ja nüüd on jälle Eesti aeg. On olnud küllaltki raskeid aegu, sõjaaegu ja üleelamisi seoses nendega, siis oli see mõisade jagamine, kui jagati mõisamaad taludeks, ja siis oli vaja ehitada oma kodu ka ikka. Muidugi isa-ema enam ei ole ja nüüd tallan üksinda seda rada.

Ma ei kurvasta ega taha siit ka kuskile minna, kunagi ei ole tahtnud, ja nüüd muidugi ei ole mõtetki. Olen endaga rahus ja ümbruskonnaga ja külarahvaga.

Kõige ilusamad mälestused on sellest ajast, kui kooli lõpetasin ja sain aasta kodus olla. Siis hakkasin ma käima kohalikus laulukooris ja näiteringis ja mul oli siis tegevust väga-väga palju. See aeg oli tegevusrikas ja meeldis mulle kõige rohkem.”

Karitsal elab rohkem eakaid inimesi

XVIII sajandi lõpus oli Karitsa Rakvere mõisa karjamõis (Karritz), aastatel 1795-1803 eraldus omaette mõisaks. Tänapäevane Karitsa on hajutatud küla, kus on palju maju, mis ei ole küla keskele koondunud, vaid laiali. Külas on kahe hektari suurune park, kus kasvavad peamiselt tammed ja pärnad. 1921.-1977. aastani oli Karitsal kool.

Praegu elab külas ligi 40 peret. Enamik elanikest on vanad inimesed, kes elavad enamasti küla keskel. 12 aastat tagasi asutati külas ühe sakslannast misjonäri abiga Evangeelne Uue Sõna kogudus. “Vanad inimesed on kogunenud ikkagi koguduse ümber ja kogudus püüab oma võimete kohaselt neid toetada,” rääkis sotsiaalkomisjoni liige, hooldaja ja koguduse töötaja Ewa Punane.

Eelmisel suvel käis Karitsal mõisa viimase omaniku lapselaps. “Täitsa tore oli kohtuda. Vanem proua elab Innsbruckis ja tema lapselaps käis siin, lihtsalt huvi pärast. Kena inimene, aga ta ei suutnud uskuda, millised kombed olid mõisaajal, et näiteks lihtrahvas ei tohtinud mõisnikega rääkida,” jutustas Ewa Punane.

Kogudus on külarahva jaoks väga tähtis. Et külas ei ole poodi, siis sõidavad Karitsa elanikud juba kümme aastat kord nädalas koguduse bussiga Rakveresse, teevad seal ostud ja tulevad tagasi. Koguduses on võimalus ka pesu pesta. Kui mõni vanem inimene ei jaksa oma pesukotiga kohale tulla, käib Ewa Punane ise seda võtmas. Soovijatel on võimalik koguduse saunaski käia.

“Vald toetab ja aitab meid, oma eelarvest eraldab igal aastal natuke raha, et maja kokku ei kukuks. Ja Saksamaa kogudusest käivad inimesed abis, nii vaimset kui ka füüsilist tööd tegemas. Just praegu nad vahetavad aknaid,” jagas selgitusi Ewa Punane.

Külavanem Tõnu Punane tunneb muret, et külas on vähe noori. “Noorte inimesteta ei lähe külaelu edasi. 25-30aastased oleks kõige sobivamad. On vaja noori, kes on huvitatud siin millegi tegemisest,” sõnas külavanem.

Ilmselt aga hakkavad noored tasapisi Karitsale tulema. Külavanema poeg oma perega juba ehitab seal maja. Eelmisel suvel kolis Karitsale noor Koovi pere. Nad käivad tööl küll Rakveres, aga elada saavad nüüd oma majas ja looduse kõrval. Küla on väike, rahvast vähe, aga külaelu ikka keeb.

Väikese küla parim külg on, et külarahvas saab omavahel väga sõbralikult läbi ja teeb kõike koos.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.33