Ostap Bender (Margus Grosnõi) ia Ippolit Vorobjaninov (Peeter Jakobi) on ühes paadis nii kaudses kui ka otseses mõttes. Foto: Rakvere teater

Mäng algab seekord juba enne garderoobi. Seda juhul, kui osta kohe kava, millega kaasneb teemakohane kaardipakk. Pakis on 38 kaarti - kuuest ässani, pluss kaks jokrit.

Mida saab selle pakiga mängida? Turakat ja teisi proletaarsemat laadi kaardimänge kindlasti. Aga need jokrid viitaks justkui millelegi enamale. Või jätaks nad üldse kõrvale? Siis on bridžist jälle väikesed kaardid puudu ...

Seega saab mängida eelkõige “12 tooli”. Kes loo mingis faasis lavale vaadata ei viitsi, nohistab naabriga kaarte mängida ega sega teisi. Mäng seegi. Üks rahumeelsemaid totaalse elumängu meeletutest võimalustest.

Segada mäng ellu ja elu mängu.

Tinglik turakalöömine

Lavale vaadates võib kaardipakist lähtuvalt arvestada, et turakasse sekkuvad jokrid teevad militaarvormistatud lihtmeelsete kodanikega mõnegi kaabutriki. Teevadki. Nagu raamatus kirjas.

Trikitamine on üks lavastuse kandvaid talasid ning näitlejad saavad hakkama kõigega žongleerimisest akrobaatikani, sekka graatsilist hõljumist ja selgemõttelisi illustreerivaid poose.

Selgub, et NO99 polegi Eesti sporditeatri suveräänne liider.

Tulevärki jagub lavale nii otseses kui kaudses mõttes. Nii väga tahaks ära jutustada, kuidas on lood Vorobjaninovi ämmaga (Peeter Rästas) ja tema hingega, kuidas juhtub see või toimub teine. Aga siin peab suu seisma kinni nagu Ostap Benderil ja Ippolit Matvejevits alias Kiisu Vorobjaninovil briljantide küsimuses. Sest üllatuste väljalobisemine on peaaegu sama kurb, kui kivikeste eest ehitatud kultuuripalee.

Vaimukat, mida vaadata ja märgata, jagub. Lavakujunduse tinglikus funktsionaalsuses (kunstnik Erki Kasemets) liigutavad stendid mänglevalt ruume ühiselamukitsikusest orjade koori (pseudo)avaruseni, voolab Volga ja annab etendust Kolumbuse teater.

Erkikasemetsalikku taaskasutuslembust esindavad “Misjonäride” rahutuvi ning unistuste kivikesi peitvad “inglise stiilis” toolid, mis pärinevad umbes nelja aastakümne tagant kohaliku KITi toodangu hulgast. Toolide sisuski võib kahtlustada ribastatud kunagisi rõivaesemeid.

Kivikestejaht ja ostapbenderlus on taaskasutuses igal ajastul. Kas just nii säravas vormis, aga põhimõttena küll. Kuivõrd on selles surmtõsist, hambad risti varandusejahti ja kui palju mängu, sõltub isikutest ja (elu)mängu lavastajast.

Suurkombinaatoriks aga peab sündima. Mängu ilu ära tunda pole antud igaühele.

Mängu tuleb mänguliselt palju mängulisust, aga mängijad jäävad samas kõrvalpilguliseks, on mängus olles üksiti mängu nautivad pealtvaatajad.

Erni Kask ja Peeter Rästas vahetavad rolle nagu kindaid. Tõepoolest - kõik sobivad neile kätte ning neist voogab ülemeelikut sarmi, Eduard Salmistu tüübid väärivad kohta ajaloolise Moskva tänavatel, Stargorodist rääkimata.

Tiina Mälbergi vormivahetused eidekesest vanadekodus lendlev-tantsuliseks leskmadam Gritsatsujevaks ning Kodanikuks Vikatiga mõjuvad ergastavalt.

Marin Mägi Vahukustuti, blondipatsiline Liisa ning ajakirja Stanok karm peatoimetaja, rääkimata Preilist Oksjonil, on puisevõitu, kuid “sektsikad” (kui omakorda taaskasutada sõna “Täismängust”) kujud.

Margus Grosnõi Ostap Bender, sarmikas nahaal, ja Peeter Jakobi Vorobjaninov, vana härrasmees, kellele elu esitab väljakutse - nagu tänapäeval tavatsetakse öelda -, loovivad läbi paksu ja vedela kivikeste poole.

Ippolit Vorobjaninovile on antud lavastuse raamiks öelda, et Ilfi ja Petrovi “Kaksteist tooli” sisaldab pealt viiesaja lehekülje. Aga lõpust jääb raam justkui lahti. Kuigi ega elumänge saagi raamistada. Kui, siis vaid inimese mõtetes ja kujutlustes. Nagu lavastaja sõnul sünnib seegi lugu.

Lavastuslikult näib, et peategelastepaaril jääb kohati vajaka ülesandest, nad jäävad koloriitses kelmigammas armsateks sulideks iseeneses. Kumbki peaosa pole selles suhtes eriti tänuväärne.

Peeter Jakobi väärikas huumor ja sarm väärinuks ehk vingemat avamist ning Margus Grosnõi hüpe “Cyrano” Christianist järgmisele tasandile jääb mõne järgneva lavastuse hooleks.

Malevaimunappus

Laval mängitakse refräänina veel ühte mängu: Kodanik Sarvedega ja Kodanik Vikatiga tõstavad usinasti malenuppe.

Pole suuremat tähtsust, kumb kummalt millise viguri parajasti kahib. Vähemasti vigurite jaoks mitte.

Malet kui vaimseks peetavat mängu (ega see ole mõni turakas!) jääb lavastuses vaimlises olemises natuke väheks. Või lihtsalt saalist adumata.

Või ongi see üks valemale, mis tähendab loo ja lavastuse kontekstis üksnes kombineerimiskunsti? Aga see oleks liiga lihtsustav.

Kas “12 tooli” on kehv, keskpärane või geniaalne lavastus, sellele küsimusele peab igaüks ise vastuse leidma.

Juba esietenduse põhjal on selge, et erineva teatrimälu pikkuse ja -kogemusega inimesed näevad Jaanika Juhansoni lavastust sootuks erinevalt - totaalsest igavusest (et kuidas saab nii vaatemänguline asi olla nii igav ja hõre) totaalse imetluseni (et milline särts ja leidude tulevärk).

Eks seegi ole mäng. Suhtelisusega.

Peaasi - nagu ütleb Ostap nolens volens Bender: “Ärge olge lepatriinu!”

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5