Kunstnik Valli Lember-Bogatkina tänab virulasi toetuse eest

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Samal teemal: Virumaa Teataja, 11. september Ants Leemetsa arvamus Valli Lember-Bogatkina mosaiikpannoo Virumaale toomisest rubriigis “Ainult üks küsimus ”; 10. september artikkel “Rahvapidu pole mingi stalinism” ning repliik “Kas Virumaa päästab okupandi”.

Karepal aastakümneid suvitanud eesti kunsti

grand old lady

Valli Lember-Bogatkina on tänulik, et virulased muretsesid tema mosaiikpannoo “Lähme suurele peole” saatuse pärast, hoides nii ära kunstiteose okupatsioonimuuseumi paigutamise.

“Tallinnas vaieldi nii- ja naapidi, et kuhu see Estonia teatrist mahavõtmise järel paigutada, mingit otsust ei tulnud ega tulnud.

Kui teatasin, et Rakvere rahvas tahab tööd hoopis Virumaale ära tuua, ehmatasid vaidlejad ning otsus kunstimuuseumi kasuks langes kiiresti,” rääkis kunstnik Karepal oma ateljees.

Täna on ta seisukohal, et lõpp hea, kõik hea. Ta on tänulik Virumaa Teatajale teema tõstatamise eest, ning muuseumijuht Ants Leemetsale ja linnapea Andres Jaadlale, kes arutlesid, kus ja kuidas võiks mosaiikpannood Virumaal eksponeerida. Kõiki teisi Valli Lemberi ammusi ja hiljutisi tuttavaid, keda puudutas kunstiteose saatus, on tal raske üles lugeda.

Samas kripeldab proua Lember-Bogatkinal ikka natuke südames, et tema pannoo, väidetavasti Eesti suurim klaasmosaiik, taheti paigutada okupatsioonimuuseumi kui stalinismi sümbol. Vastamata jääb küsimus, kas siis tulnuks okupatsioonimuuseumi viia ka Estonia teatrisaali lagi, kus punasõdurid töölisi ja kolhoositare kallistavad.

“Mina ja stalinist või stalinistliku kunsti esindaja - no andke andeks!” hüüdis vitaalne vanaproua Virumaa Teatajale septembri alguses, kui teema okupatsioonimuuseumist oli aktuaalne.

Estonia teatris asunud ja vineerile liimitud enam kui kuue meetri pikkune klaasikillumosaiik valmis 1950. aastal.

“See iseenesest ei tähenda veel, et tegemist peaks olema stalinistliku kunstiga. Pilt räägib eesti rahva peost,” selgitas Valli Lember-Bogatkina.

Ta lisas, et tema esialgsel kavandil polnud ühtegi punalippu. Need lisati kompartei keskkomitee nõudmisel.

Iseseisvuse saabudes kaeti pannoo 1990. aastate alguses peegelseinaga.

Et see jäi ette teatrihoone remondile ja ümberehitusele, algasid debatid pannoo saatuse üle. Selle võimaliku asukohana olid jutuks okupatsioonimuuseum, laululava alune ja kunstimuuseum.

17. septembril võeti pannoo Estonia teatrist maha ning teisaldati riiklikku kunstimuuseumi.

Kunstimuuseumi juhtaja Marika Valk on andnud nõusoleku võtta pannoo uue, 2005. aastal valmiva kunstimuuseumi ekspositsiooni.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles