Spioonikomöödia on me näitelavadel haruldane žanr. Esitada kriminulle ja spionaažilugusid teatris veenvalt, samaväärse pingega kui filmis ongi neetult keeruline, kui mitte võimatu.
Reibas hoovõtt sööstuks kõrgematele astmetele
6. aprill 2010, 13:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sestap on ka Patrick Barlow totaalparoodia "39 astet" nutikam valik kui n-ö ehe Hitchcock. Paraku pole ma kursis kõigega, mida laval parodeeriti, koodide dešifreerimine jäi kardetavasti poolikuks.
Aga tuttava filmimuusika tsitaadid toimisid teravmeelselt. Nagu ka näiteks Sherlock Holmesi laadis stseenike, kuhu sürpriisina lõikus Hercule Poirot' tippiv kõnnak.
"39 astet" on materjal, mille välkarvustamine ennatlik: lavastus vajab sissemängimist, et puhkeda õide publiku naerurõkete saatel.
Naljad vajavad käivitamist
Esietenduse põhjal peitub põhiparadoks ja põhivõlu tõigas, et ootuspäraselt tänamatuim osa, Velvo Väli sile kangelasdändi Richard Hannay, oli hüperstiilne ja värvikam kui teda ümbritsev koomuskikaos.
Ka mitmes naisrollis esinev Liisa Aibel muutus huvitavaks vastakate tundmuste segadikus mr Hannay külge aheldatud Pamelana.
Kogu inglaslikkuse paroodia oli väljapeetud, amüsantne. Ka lavastust reklaamivas videos lausub Väli oma monoloogi üdini stiilsena, nentides väärikalt: "Ma ei saa mängida tõsiseid rolle. See teeb kurvaks."
Mu meelest peitub paroodilises avalduses tõetera: Velvo Väli on sedavõrd heas näitlejavormis, et vajab sisulise raskusastmega draamarolle. See tõdemus ei kahanda vurrukarva võrragi Hannay sümpaatsust.
Esietendust vaadates tundus kahetsusväärne, et lavastaja eesmärk ei olnud kahe rollist rolli sööstva näitleja mänguarsenali rikastada: nii Peeter Rästase kui Üllar Saaremäe tegelasgalerii oli loodud üpris tuttavlike väljendusvahenditega.
Näiteks meenutas Saaremäe professor Jordani hiiliv maneer kunagist Guy Gisbourne'i Ugala lavastuses "Robin Hood" (1996), kaudselt küll, aga seos tekkis hoobilt. Samas loonuks teatrilooliste (auto)tsitaatide läbivam mänguvõtt muheda süsteemi.
Rafineerituma ümberkehastumiskunsti asemel domineeris laval reibas rahmeldamine, lapsemeelsem lust ja jämekoomilisemad sketšid. Seejuures näisid Peeter Rästase ja Üllar Saaremäe tüpaažid hämmastavalt sarnased, mida pole kahe isikupärase näitleja puhul varem täheldanud.
Kas poleks "kaksikvendlusest" naljakam siiski kontrastiprintsiip?
Väga vahva oli erinevate liiklusvahendite etendamine inimjõududega.
Südamest naerma ajas Šotimaa hotelli sketš, kus Rästas muhedalt tantsiskles nii torupilli kui viskiga ning Saaremäe tarmuka proua rollis suutis pealtnäha võimatut: vahendada eesti keeles "šoti aktsendi" laulvat eripära.
Eks siingi lisas lusti isiklik äratundmine, sest oma reis Šotimaale tuli eredalt meelde.
Iga nali ei käivitunud veel. Mulle jäi täitsa arusaamatuks Rästase ja kuldjuukselise näkina voogava Aibeli nutune duett öömajastseenis, mis tempot kõvasti pidurdas.
Tundub, et seni on põhienergia kulunud vilkalt vahelduvate misanstseenide ladusale paikaseadmisele ehk mängu vormistamisele. Eks see nõuabki antud võtmes tavatult palju tööd ja võhma.
Rosita Raua kujundus eeldab näitlejatelt ka lavamehetööd - kärmet dekoratsioonide nihutamist.
Mõnel hetkel tundus, et "kola" polekski vaja, et tühjem lava usaldaks omakorda rohkem näitlejakunsti.
Kauni ja mõtestatuna mängis kaasa geomeetriline tagasein, vaimukalt toimis varjuteater.
Mister Memory "rääkiva pea" lahendus oli efektne, ent rolli finaal kippus kaugplaanis lahustuma.
Ehk ongi Kati Kivitari alles kujunevale lavastajakäekirjale tunnuslik, et koreograafiline koomika kukub välja veenvam ja dünaamilisem kui hingeelude koomikakurvid ning jaburad süžeekäänakud.
Saladusemahu küsimus
Kivitar pole lauskomöödiat varem teinud, võimalik, et tema huumoritunnetusega haakub paremini "Top Dogsi" tüüpi intellektuaalsem iroonia kui pöörane spioonifarss.
Või kujunevad tema pärisosaks tõsisema saladusemahuga draamad? Igal juhul on "39 astet" noorele lavastajale vajalik kool, sest nõuab ka vana head näitejuhitööd.
Ma ei kahtle, et pärast kohmakavõitu hoovõttu asuvad kõrvalrolle täitvad artistid hasartselt vallutama kõrgemaid astmeid ning suudavad luua Velvo Väli suveräänsele sundimatusele sama nauditava tausta.
• John Buchan ja Alfred Hitchcock “39 astet”.
• Patrick Barlow lavaversioon.
• Tõlkijad Külli Seppa ja Anne-Ly Sova.
• Lavastaja Kati Kivitar. Kunstnik Rosita Raud.
• Valguskunstnik Eve Teras.
• Muusikaline kujundaja Tarmo Kesküll.
• Osades Velvo Väli, Liisa Aibel, Peeter Rästas, Üllar Saaremäe.
• Esietendus 26. märtsil Rakvere teatri suures saalis.