Rott on suhteliselt ettearvamatu elukas, kes vajadusel on valmis inimestki ründama. Rotid levivad ka päris kiiresti ning levitavad tapvat nakkushaigust nimega katk. Läbi sajandite on olnud rottide teene nakatada katku sadu tuhandeid inimesi - tasuta. Muretsed endale roti, ning varsti saad katku kaasavaraks. Ja siin ei aita enam ei ussi- ega püssirohi.
Katkusümptomitest annab detailse ülevaate prantsuse eksistentsialistlik kirjanik Albert Camus oma raamatus "Katk". Rotid on selle raamatu peategelased. Katku puhkedes ei tahtnud paljud tunnistada, et tegemist on musta surmaga. Püüti mitte lasta meeleolul langeda ega rottidest segada, kuigi näriliste lõpnud surnukehi leidus rohkelt.
Tol ajal kinnitati, et parem oleks sõna "rott" mitte tarvitada. Paraku ei olnud sellest abi. Rottide ja nendega leviva katku eitamine ei toonud leevendust. Katk levis tohutul kiirusel ning tegi kohutava laastamistöö. Muidugi, peeti pidu ka katku ajal.
Ühele tsirkus, teisele leib
Meil Eestis on endale teed murdmas ühikarotid. Nad tulevad igal esmaspäeval Kanal 2 kaudu meie kodudesse. Võiks ju mõelda, et las nad tulevad, ma vahetan kanalit ja rotid minu elamispinnale ei satu. Selles aga ei tasuks üleliia kindel olla.
Kui nad esialgu ehk visuaalselt ja verbaalselt meie kodusid ei ründa, siis ometi ka ühikarotid levitavad hedonismi- ja nihilismikatku. Väga suur osa Eesti noortest on selle viiruse suhtes vastuvõtlikud, paljud on nakatunud ning mõni vaagub juba hinge, aga show must go on!
Ühikarotid pakuvad kellelegi tsirkust, teistele aga leiba. Nende kaudu leviva viiruse (hedonism, nihilism) tõkestamiseks ei teata veel vastumürki, sest ka "eksperdid" ning äraostmatud "spetsialistid" on nakatunud, väites, et ärgem rääkigem ühikarottidest. Neid pole lihtsalt olemas, või kui on, siis on nende näol tegemist süütute loomakestega, kes oskavad tasuta lahutada eesti noorte mõru meelt.
Ühikarotid kujundavad vaimselt, emotsionaalselt ning sotsiaalselt ebaküpsete noorte mina- ja maailmapilti, väärtushinnanguid ja hoiakuid, käitumisnorme ja tabusid. See on ühikarottidel päris hästi õnnestunud.
Õpetajana panen kõhedusega tähele, kuidas VI-VIII klassi õpilased samastuvad mõnega nendest rottidest. Nad võtavad omaks mõne ühikaroti identiteedi, jäljendades neid ülima täpsuse ning emotsionaalsusega. Neil on nüüd eeskujud ja iidolid olemas, keda ei pea kaugete rokitähtede seast otsima. Eesti ühikarotid ruulivad. Metamorfoos on olnud täielik.
Ka oma või sõprade nimed on nüüdsest asendatud ühikarottide omadega. Vahel on tunne, et mul on klassitäis ühikarotte, sest normiks on perverssused kõnes ja kirjas, mõnuainete tarbimine, vaimne ja füüsiline sadomasohhistlik vägivald, igat laadi läbustamine.
Ärge tulge väitma, et nooruk teeb vahet reaalse ja irreaalse, reaalse ja virtuaalse vahel. Need piirid hägustuvad üha rohkem ja üha kiiremini. Nõmeduse, vulgaarsuse ja perverssuste demonstreerimine ning sellega kaasnenud pealtvaatajate (loe: õpilaste) ovatsioonid juurutavad meie noorukites põhimõttelist suhtumist iseendasse ja oma kaaslastesse. Kui sa esmaspäeva õhtuti ei vaata ega naudi "Ühikarotte", siis sind lihtsalt pole olemas.
Katk levib juba algklassidessegi. Paljud on nakatunud ja igaks juhuks püüavad suuremate lastega kaasa naerda. Labasus ja nilbus on omaette väärtusteks. Kui õpetaja ei räägi ühikarottide teemal vaimustusega kaasa, siis ta on heal juhul luuser.
Kes pakub vaktsiini?
Sõda on fun, vägivald on fun, enesehävitamine on fun, hoorus on fun, kaksikmoraal on fun jne. Esialgu me ei pea kartma moslemi terroriste. Neid võib leiduda lausa klassiruumis. Isegi Ilmar Raagi filmis "Klass" nähtu leidis paljude noorte poolt parodeerimist, sest film pakkus rohkesti lõbu ja nalja, vastupidiselt tegelikule taotlusele. Paljud noored ongi juba (ehk mitte lõplikult) immuunsed igasuguse vägivalla ja perverssuste suhtes.
Meelt on ju vaja lahutada, pingeid on ju vaja maandada - siis tulevadki appi ühikarotid, kellel ideedest ja meetoditest juba puudu ei tule. Televisiooni mõju eitamine noorte maailmapildi kujunemisele võrdub rottide olemasolu eitamisega Camus' romaanis "Katk".
Ka tänapäeval öeldakse, et pole ilus sellisel toonil rääkida ühikarottidest; sest kui nad peaksidki olemas olema, siis on nad ohutud ja süütud. Ja nii peetakse meilgi pidu katku ajal. Peaasi on see, et meeleolu ei tohi langeda. Seda on vaja üleval hoi-da - tapmiste ja vägivalla, meelemürkide propageerimise ja labasuste tolereerimise kaudu.
Valu, kannatus ja kaastunne on out. Meelelahutustööstus vajab pidevaid rahasüste, et keegi ei hakkaks mõtlema elu mõtte ja tekke üle, iseenda ja oma tuleviku ning igaviku üle. Need on vaja kõik juba eos lämmatada ning kummutada. Ja kes julgeb siinjuures väita, et noored on hukas ja seda mitte meie "toetava" käe läbi?
Ka paljude gümnasistide jaoks on elu ja selle mõtte üle mõtlemine täiesti mõttetu. Raamatute lugemine on mõttetu, kaunite kunstidega tegelemine on nohikute pärusmaa. Nemad ootavad reedest päeva, et siis kaheks-kolmeks päevaks kärss likku panna, mitte millelegi mõelda, unustada, kes olen, kust tulen ja kuhu lähen - ja ühikarotid sellist katku-alternatiivi just pakuvadki. Kes ja kus pakub vaktsiine, sest tegemist on hoopis tõsisema hädaga kui seagripp?