Laine Valli on vaatamata oma murele optimistlik ja loodab, et õiglus saab jalule seatud. Foto: Arvet Mägi

Laine Valli on 67aastane pensionär, kes elab Tapa linnas. Õppinud on ta rätsepaks-juurdelõikajaks ja töötanud sellel alal 22 aastat.

27. augustil 1947 kaotas Laine raske rongiõnnetuse tõttu mõlemad jalad. Ta oli siis kaheksaaastane. Haiglavoodis lamades muretses tütarlaps varsti algava kooli pärast, mõtles sellest, et ta ei saa 1. septembri aktusele minna.

1949. aastal määrati Laine Vallile teine invaliidsusgrupp. Palju abi, toetust ja mõistmist leidis naine lähedastelt, sõpradelt, tuttavatelt, hiljem abikaasalt, kes teda paljudes kodustes tegemistes aitas. “Ma ei ole kunagi tahtnud oma puuduvate jalgade pärast nelja seina vahele istuma jääda. Ei pea end lihtsalt selliseks inimeseks,” rääkis proua Lääne-Virumaa puuetega inimeste kojas teed juues.

2000. aastal määrati Laine Vallile raske puude aste ja ta hakkas saama 420 krooni toetusraha. Mullu aga otsustas Virumaa pensioniameti Virumaa arstliku ekspertiisi komisjon, et toetusesaaja on puudega hästi kohanenud, mistõttu raske puude astet pole vaja talle enam määrata.

Palju asjaajamist

Komisjon otsustas, et Laine Vallil on keskmine puue. See tähendas, et toetusrahaks jäi 200 krooni kuus. Niisuguse puude korral ei vajavat naine ka hooldaja teenust. Abi aga on iga päev vaja, sest tal on raske nii keldris kui ka vannis käia.

“Arst ütles küll, et võiksin karke kasutada, kuid kuidas ma peaksin nendega toime tulema, kui mu mõlemad jalad on opereeritud?” küsis naine nõutult. “Olen südamest tänulik kõikidele, kes mind on aidanud.”

Pärast mehe surma jäi Laine oma probleemidega päris üksi. Et aga tema Tallinnas elaval 95aastasel isal, kellel on kolm sõrme opereeritud, on raske puude aste alles, ei kaotanud sihikindel proua pead ja otsustas võidelda.

Kõigepealt kirjutas ta kirja õiguskantsler Allar Jõksile. Kirjeldas olukorda ja andis teada, et ei nõustu arstliku komisjoni otsusega ning taotleb raske puude astet tagasi. Seletas kantseleile saadetud kirjas, et ta tunneb Eestis veel seitset inimest, kes on samasuguses olukorras, kuid kelle puude astet pole muudetud. Õiguskantseleist soovitati tal pöörduda halduskohtusse, mille kasuks Laine ka otsustas. Esmalt pöördus ta Tallinna halduskohtusse. Kui kohtuistungi aeg oli määratud, sai Laine mõni päev enne istungit kirja, millega anti teada, et kohtuasja arutamine ei kuulu nende ringkonna, vaid Jõhvi kohtu pädevusse.

Seadusliku abi järele

Hädas hakkas Laine Valli otsima advokaati, kes teda esindaks. See tal ka õnnestus. Kuid pärast korduvat helistamist advokaadibüroosse ja vestlust ametniku sekretäriga, keelduti tema esindamisest põhjendusega, et advokaat on liialt hõivatud. Selleks ajaks oli abiotsija juristiga kontakti saamiseks helistanud asutusse 27 korda.

Julgustust ja toetust leidis Laine Valli Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tegevdirektorilt Auli Lõokeselt ning Lääne-Virumaa Puuetega Inimeste Kojalt, kes soovitasid tal asja edasi ajada, kuni ta õigluse jalule seab ja raske puude astme tagasi saab.

Kehakaal süüdi?

“Abikaasa surma järel oli lein nii suur, et kaotasin 12 kilo oma kehakaalust. Arstliku komisjoni otsuse järgi jääb mulje, nagu oleks tahtmatu kaalukadu kergendanud minu puuet,” sõnas proua. Nüüd kaalub ta 97 kilo, ja kohtuasi Jõhvis ootab siiani oma järge.

“Advokaat, kellega viimasel ajal olen suhelnud, ütles mulle, et asjaajamine võib maksma minna 20 000 krooni ja enne ta ei soovi jätkata, kui raha on temani jõudnud,” lausus murelikult Laine Valli, kes on veendunud, et trotsib raskusi, kuni õiglus on jalule seatud.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.4