Õilis kodanikualgatus sündis sellest, et kaks sõpra olid tüdinud nägemast prügihunnikute laiutamist looduses ning hakkasid oma oskusi mööda kaasama teisi vabatahtlikke. Ettevõtmist on tänaseks asunud toetama hulk firmasid ning keskkonnaministeerium toetab kampaaniat kahe miljoni krooniga.

Korraldajate hinnangul on tegemist Eesti seni suurima kodanikualgatusega, mis on oma ulatuse poolest võrreldav laulu- ja tantsupeo või Balti ketiga. Kindlasti vajame seda õlg õla kõrval tunnet, mida koristuspäeval osalemine pakkuda võib.

3. mail puhastavad oodatavasti kümned tuhanded eestimaalased üle kogu riigi mõne tunni jooksul meie metsad, teeääred ja asulad prügist. Ühe päevaga plaanitakse Eestimaa loodusest varem kaardistatud paikadest ära koristada kahe Olümpia hotelli massiga prügikoloss.

See kõik on väga tore. Kuid mis saab pärast 3. maid? “Teeme ära 2008” kodulehel on Chalice´i tsitaat: “See, et prügi prügikasti käib, on vist maailma kõige elementaarsem asi”. Tõsi. Aga kuhu ta meie prügikastist edasi läheb, on keerulisem. Ehk: inimesi ei pane oma prügi metsa viima mitte suur sisemine tung, vaid matslikkus, mida antud juhul soodustab see, et legaalselt on prügist vabaneda väga kulukas.

Kampaaniad on vajalikud. Eriti nendes osalejate jaoks. Kuid põhimassi mõtteviisi need ei muuda ning probleemi olemust samuti mitte. Selleks on vaja mõelda laiemalt riiklikul tasandil.

Olgu selleks siis kas või üleüldise prügimaksu kehtestamine koos inimesele mugava võimalusega prügi tõepoolest õigesse kasti panni.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5