Liikumispuudega inimestele annavad jalgade asemel liikumisvabaduse autorattad. Seda olulisem on nende jaoks invaautode parkimiskorraldus. Foto: Arvet Mägi

Majandus- ja kommunikatsiooniministri määrus sätestab, et avalikes autoparklates peab paar peasissepääsule lähedal asuvat parkimiskohta andma invaautojuhtide käsutusse.

Paigad tuleb varustada vastavate tunnusviitadega ning värvi või muu püsiva materjaliga maha märkida piktogramm, ka peab invaauto hoiuplats olema tavalisest laiem. Et oma auto selliselt tähistatud kohale parkida, on vaja nimelist kaarti, mille väljastab kohalik omavalitsus arstitõendi alusel.

Rakveres ringi sõites on näha nii laiemaid parkimiskohti, informatiivseid viitu kui ka hästi värvitud asfalditähiseid, aga enamasti ei asu nad samas parklas. Jaan Kraavi meelest ei piisa meie kliimas vaid ratastooli-piktogrammi mahamärkimisest, sest juba natuke soppa või esimene sügistalvine lörts peidab joonise.

Kui kohalikud inimesed mäletavad, millise poriloigu alt invakohta otsida, siis mujalt tulijad seda võib-olla ei leiagi. Kraav arvas, et mure lahendaksid seinte, aedade või postide külge kinnitatavad lisatahvlid, mis ka sügisel ja talvel näha on. Selline dubleeriv märk on olemas näiteks Rakvere polikliiniku juures, Bauhofi pood on soetanud teisaldatava lisamärgi, mille saab lumekoristuse ajaks kõrvale tõsta.

Jaan Kraav tõi välja paar tema meelest ebaõnnestunud invamärgistusega paika: näiteks linnavalitsuse sotsiaalosakonna esine parkimisplats on küll ukse lähedal, aga kallaku peal.

Invaautode parkimiskohta ei olnud näha teatri, postkontori, Raja poe, politseiosakonna, Nurga poe, Vaala keskuse ja mitme muu avaliku hoone juures.

Jaan Kraav kommenteeris Vaala keskuse juures nähtut: “Kõige rohkem häirib, et igasugused vägevad asjad saadakse valmis, aga üle koera saba ei saa.”

Kuna märkimiseks kasutatav värv kulub maha ühe talvega, tuleks tema meelest kõik parkimiskohad iga kevad üle pintseldada.

Kogenud invaautojuht Tarmo Loose arvas, et invaparkimise olukord on Rakveres rahuldav, aga ratastoolikasutajana pidas ta paljusid parklakohti liiga kitsaks, näiteks Säästumarketi ilus erksinine invaauto koht jääb manööverdamiseks liiga ahtaks.

Lisaks parklakohtade arvu, paigutuse ja märgistuse küsimusele tõi ta välja kaasliiklejate probleemi: juhtub, et invaautole pole ruumi, sest keegi on poodi minnes oma auto “ainult korraks” ratastoolimärgiga kohale parkinud.

Tarmo Loose ütles ka, et invaauto erikaardi peaks andma vaid ratastoolis või karkudega liiklejale, sest liikumispuudeta invaliidid saavad parkida ka tavaparklasse. Samas on invakohad alati mugavalt sissepääsu ligiduses ja “käijad invaliidid” pargivad seal oma eesõigust ära kasutades.

Kaua aega Lääne-Virumaa Puuetega Inimeste Kojaga seotud olnud Liina Kitsele on Rakveres liikudes silma jäänud, et invaautodele mõeldud kohad on enamasti tühjad. Ühest küljest pidas ta seda heaks märgiks – invaauto koht on hoitud vaba. Samas tähendab see aga, et puudega inimesed ei liigu linnas ikka veel teistega võrdselt. Liina Kits arvas siiski, et viimase paarikümne aastaga on liikumispuudega inimeste liikumisvabadus oluliselt paranenud ja et tänu uutele ratastoolidele, kaldteedele ja muutuvale suhtumisele saavad need, kes ise aktiivsed, hästi hakkama.

Noored terved jõukad mehed ei ela oma loodud linnades üksi

Ajad, kui puudega inimestelt koduseinte vahele peitumist oodati, on mööda saamas ja nii-öelda tavalisest erinevaid elanikke üritatakse ühiskonnaellu rohkem kaasata. Oluliselt on muutnud linnapilt: kui veel paarkümmend aastat tagasi ei olnud näha kaldteid, madalaid äärekive, foorid ei osanud laulda ja ratastoolide kvaliteet oli alla igasugust arvestust, siis iseseisvusaeg tõi Eestisse koos muude palju kirutud normidega ka uued ehituseeskirjad ja teistsuguse suhtumise linnaplaneerimisse.

Toona uuena tundunud arvestava ja kaasava planeerimise juured on 1960ndate ühiskondlike muutuste viljakas pinnases. Üleminek algas feministliku liikumise mõjuga teadusele: naised jõudsid arusaamale, et nende vaateid pole otsustamisel arvestatud, ajalugu jutustab vaid meestega juhtunust ning et teaduse loogika, rõhuasetused ja keel on läbinisti maskuliinne. Feministlikud geograafid ja planeerijad hakkasid uurima meeste ja naiste erinevat ruumikasutust, transpordivajadust ja linnakeskkonnas naisi varitsevaid ohte.

Leiti, et Euroopa ja Põhja-Ameerika linnad on ehitanud terved jõukad valgenahalised mehed, kes on kujundanud need just endale sobivaks, ja kuna neil meestel on vaid terve ja noorena elamise kogemus, ei oskagi nad näiteks ratastooliga liikleja vajadustega arvestada. Seega - et ehitada linn, kus naised end turvaliselt tunneksid, peab planeerijate seas olema naisi, ja kui otsitakse lahendusi puuetega inimeste liikumisprobleemidele, siis on parimad eksperdid vastava kogemusega inimesed.

Nende hääl peab kostma valjemalt juba eeskirjade koostamise protsessis, sest keegi teine seda sõnumit edastada ei oska. Tallinna abilinnapea Merike Martinson on öelnud, et kuigi eeskirjad ja normid on kehtestatud, hakkavad need reaalses elus toimima tihti alles siis, kui puuetega inimesed on oma parandused teinud. Sest tervete jalgadega riigimehed on loonud seadused, liikuma peavad nende järgi ehitatud majades ikkagi haigete jalgade või üldse ilma jalgadeta kodanikud.

Praegu reguleerib ehitustegevust majandus- ja kommunikatsiooniministri 2002. aasta määrus “Nõuded liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega inimeste liikumisvõimaluste tagamiseks üldkasutatavates ehitistes,” mille eesmärk on tagada puuetega inimestele avalikes kohtades ehituslike takistusteta liikumine. Määrus kirjeldab täpselt, kui lai peab olema kõnnitee, kui kõrgel postkast ja pangaautomaat, mitu invakohta on ette nähtud parklasse ja mitme millimeetri laiune on üks korralik uks. Need ettekirjutused kehtivad muidugi uutele ehitistele, sest vanu maju ei saa ega tohigi ümber ehitada.

Lisaks betoonist ja tellistest takistustele piirab füüsilise puudega inimeste liikumist ühiskonna suhtumine.

Planeerimisteooriates räägitakse puude meditsiinilisest ja sotsiaalsest tähendusest: meditsiiniline aspekt märgib puudega inimese füüsilist eripära, sotsiaalse tähenduse all mõeldakse ühiskonna ja keskkonna võimetust erivajadusega inimese vajadusi rahuldada. Just teine lähenemine on viimastel aastatel tähtsust kogunud. Näiteks eelmisel aastal Suurbritannias ühes Walesi linnas korraldatud ratastooliliiklejate uuringus nõustus 67% vastajatest väitega “Mind ei tee võimetuks mitte minu puue, vaid ühiskond”. On hakatud rääkima “disainiapartheidist” ja “arhitektuurilisest puudest”: ruumi tootmisest nii, et vähemustel või väiksema mõjujõuga huvigruppidel on seal halvem liikuda ja tegutseda.

Lahendusena nähakse kaasamist, osalemist ja suhtlemist, koostööd linnaplaneerimisel ja suure variatiivsusega ühiskonnagruppide kogemustega arvestamist. Järeleandmisi tuleb teha nii linnajuhtidel kui erinevate huvidega elanikel. Nagu Lääne-Virumaa Puuetega Inimeste Koja endine tegevjuht Liina Kits ütles: kogu maailma ümber ehitada ei saa.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5