Aprillis 1948 asutati Väike-Maarja vallas esimene Virumaa kolhoos, detsembris rajati ENSV riiklik Vene Draamateater. Üldiselt olid sõjajärgsed aastad Eestis muserdavad. Suurte sündmuste keerises, 6. novembril 1948 sõlmisid abielu Gustav ja Agnes Sune, kes reedel Rakvere Kolmainu kirikus toimunud austamisüritusel maavalitsuse tänu pälvisid.
“Mina olin abielludes 20, abikaasa oli 25,” meenutas 65 aastat abielus olnud Agnes Sune nooruspõlve, mil kindla teadmisega aastakümneteks abiellu astuti. Kõik abieluaastad on paar elanud Lääne-Virumaal, alguses Ubjas, siis Sõmerul. Ühiselt on suureks kasvatatud kaks poega, kel juba endal lapsed ja lapselapsedki.
“Aga tuttavad oleme me 70 aastat,” nimetas Gustav olulise asjaolu, et abieluranda mitte kiirustades ei jõutud. “Oh, sellest mänguajast pole vaja rääkida,” muigas tema kaasa Agnes.
Pika kooselu saladus peitub Agnes Sune arvates töö tegemises. “Tuleb endale nii palju tegemist leida, et pole aega pidevalt riielda ja teisele kätte maksta,” rääkis proua. Agnes ja Gustav tegidki enda sõnul kas tööd või käisid pidudel – nii polnud ka öösel aega riielda.
Gustav on nimelt kogu elu olnud kõva pillimees – tervelt 70 aastat on ta mänginud akordioni ja kontrabassi. Ning kõige selle tagajärjel on proua Agnese jalad abikaasa pilli järgi tantsimisest haigeks jäänud. Seda muidugi naljaga pooleks.
Tarkuseks võib proua Agnese meelest pidada sedagi, et kui tekib tüli, siis sängis tuleb ikkagi hoida ligemale, mitte kaugemale. “Ja alati peab teisega kaasa minema, kuni kutsutakse, sest kord tuleb aeg, kui enam ei kutsuta,” ütles tragi proua naerdes.
Agnese ja Gustavi poeg Alvar Sune on oma vanematelt õppinud usaldust. “Abielu püsib usaldusel, olen seda oma vanemate juures tähele pannud. Kontrolli, aga usalda,” lausus poeg. Lisaks hindas Alvar Sune kõrgelt vanemate töökuse kõrval seda, et nad on alati aega leidnud seltskonnaeluks. Isegi kui pärast väsitavat argipäeva on tunne, et kuidagi ei jaksa, leidsid Agnes ja Gustav Sune ikka energiat, et sõpradest ja suhtlemisest mitte kaugele jääda.
Väärikatesse abieluaastatesse jõudnud paare olid kirikusse tervitama saabunud maavanem Einar Vallbaum, omavalitsusjuhid, sõbrad ja pereliikmed.
Ürituse üks korraldajatest, Rakvere Karmeli koguduse pastor Gunnar Kotiesen avas ürituse Marie Underi sõnadega, rõhudes sellele, et tänapäeva ühiskonnas muutuvad püsivad pereväärtused üha tähtsamaks, sest annavad noortele kätte selle õige suuna ja eeskuju. “Kui inimene sünnib, siis jõuab tema teadvusse “mina”, aga kui aeg läheb edasi, tekib tema kõrvale keegi ning minast saab meie,” kõneles Kotiesen südamlikul üritusel.
Austamisürituse neile Lääne-Virumaa abielupaaridele, kel sel aastal on täitunud või täitumas 50 abieluaastat või viieaastase sammuga kuldpulmadele järgnevad aastapäevad, korraldavad Lääne-Viru maavalitsus, EELK Rakvere Kolmainu kogudus ja Rakvere Karmeli kogudus.
Tänavu registreerus osalemiseks 19 paari, neist üheksal on sel aastal täitunud või täitumas 50 abieluaastat, seitsmel paaril 55, kahel 60 ja ühel paaril 65 abieluaastat.
Pikaajaliste abielupaaride austamisüritus korraldati Lääne-Virumaal esimest korda eelmisel aastal. Lääne-Viru maavanem Einar Vallbaum avaldas siis lootust, et sarnaselt paari teise Eesti maakonnaga soovitakse sellest kujundada ka Lääne-Virumaal ilus traditsioon, juhtimaks tähelepanu pereväärtustele ja pikaajalise abielu võimalikkusele.