Kallid lõburiistad talvel veavad kevadel farmerite näod viltu

Andres Pulver
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mootorsaanidel kihutajatel on seaduserikkumise ennetamiseks mõistlik enne sõitu minekut maaomanikult luba küsida.
Mootorsaanidel kihutajatel on seaduserikkumise ennetamiseks mõistlik enne sõitu minekut maaomanikult luba küsida. Foto: Reuters

Mootorsaanidega lustisõitu tegijad ei adu, et nad ei kihuta mitte lihtsalt kaunil lumisel väljal, vaid piltlikult öeldes valge linaga kaetud ühisel toidulaual.

OÜ Piira Talu omanik Kalmer Visnapuu on mures, sest üle tema põldude armastatakse talviti ikka ja jälle mootorsaanidega kihutada. “Praegu veel probleemi pole, ent nii kui esimene paksem lumi maha tuleb, hakatakse sõitma,” rääkis Visnapuu.

Heinamaale ei tee mootorsaanid midagi, küll aga taliviljaorasele ja rapsile. “Kui lund väga palju ei ole, on rapsitaimed nagu tutid püsti ja mootorsaan hekseldab need lihtsalt puruks,” kirjeldas põllumees.

Eesti taimekasvatuse instituudi teadur Reine Koppel rääkis, et talvel põldudel ATV ja saanidega sõitjad võivad teha väga palju halba.

“Isegi suusasõidu jäljed kipuvad kevadel vilja peal näha olema, rääkimata mootorsõiduki tekitatud kahjust,” tähendas ta.

Jõgeval on spetsiaalsed katsepõllud, millele ATVde ja saanidega talvel “liiga tehakse”. “Sõiduki jäljed võivad olla näha kuni vili järgmisel kevadel-suvel looma hakkab või kauemgi. Kui üle põllu läheb üks jälg, on sõitnud üks sõiduk, siis ei ole hullu. Aga kui seal sõidetakse kümnekesi pidevalt, siis võib kahjustada suurt ala,” kõneles Koppel.

Lume tallamine halvendab tema sõnul tunduvalt teravilja ja heintaimede talvitumistingimusi. Kui taime kohal lasuv lumekiht on kokku pressitud, on taime loomulik õhuvahetus pärsitud, mistõttu see võib hauduma minna ja lumi­seenega nakatuda.

Kalmer Visnapuu meenutas, et liiklusseaduse kohaselt võib maastikul sõita üksnes maaomaniku või -valdaja loal. Nii ollakse võõral põllul ringi kihutades nii põllumehe töö hävitajad kui ka seadusrikkujad. “Maaomanik teab täpselt, kus lumevaiba all peidus heinamaa, kus talivilja oras,” lisas Visnapuu.

Nii soovitabki ta probleemide ennetamiseks suhelda kohalike põllumeestega, kes teavad, kus saab sõita ja kus mitte. Visnapuu põllud on Piiral otse Rakvere ringtee ääres ning jäävad nii saanisõitjatele pidevalt ette, tema käest ei ole aga keegi uurinud, kust sõita tohiks.

Keeruline on see, et ATVde ja mootorsaanide omanikud ei oskagi kusagilt luba küsida, sest ei tea, kellele põllud kuuluvad. Kalmer Visnapuu arvas, et põllumeeste ühistud, näiteks Kevili või Rakvere piimaühistu võiksid viljakasvatajate kontaktid oma veebiküljele riputada.

Kevili nõukogu esimees ja Avispea viljakasvataja Jaak Läänemets nentis, et mõte iseenesest pole paha, kuid pigem võiksid sellega tegelda omavalitsused, mitte ühistud.

“Kõik ei ole ju ühistute liikmed. Näiteks Kevili liikmete põllud ei jookse omavahel kokku ning tulemus oleks ikkagi auklik,” põhjendas Läänemets.

Tema hinnangul ei ole korraliku pakaselise talve ja paksu lumega probleemi. “Olen isegi orase peal sõitnud ja pole midagi juhtunud,” lausus mees, kuid nentis, et mootorsaanidega sõitjatel võiks siiski natuke rohkem mõistust olla.

“Hea lumesaani omanik, palun pea lugu põllumehe tööst, kirjutamata ja kirjutatud seadustest,” pani Kalmer Visnapuu sõitjatele südamele, lootes, et tema üleskutse aitab kasvõi veidigi talvist viljapõldudel kihutamist vähendada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles