Persoon: Butafoor on kui ämmaemand teatriime sünnil

Toomas Herm
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Butafoori töö on kui muinasjutus elamine - see, mis hiilgab kui kuld, seda kindlasti ei ole, ning see, mis näib ehedana, on ilmselt osavasti järele tehtud mulaaž. Värvitaju ja erinevate tehnikate tundmine peab butafooril aga käpas olema nagu korrutustabel, sest lavalt saali paistev päriselu peegeldus peabki olema nagu päris - seal äratuntavat muinasjuttu lubada ei saa.
Butafoori töö on kui muinasjutus elamine - see, mis hiilgab kui kuld, seda kindlasti ei ole, ning see, mis näib ehedana, on ilmselt osavasti järele tehtud mulaaž. Värvitaju ja erinevate tehnikate tundmine peab butafooril aga käpas olema nagu korrutustabel, sest lavalt saali paistev päriselu peegeldus peabki olema nagu päris - seal äratuntavat muinasjuttu lubada ei saa. Foto: Arvet Mägi

Rakvere teatri hoovimajas teisel korrusel töötavad õmblejad ja butafoor-dekoraator, kelle ruumi tunneb ära spetsiifilise värvilõhna järgi. Butafoor-dekoraator Helen Padu annabki lavastustele värvi ja kuju.

Helen Padu on pisut nõutu, kui reporter, nagu telereklaamis, sügelevatele kätele näitab ja tööd nõuab. Delikaatselt viitab noor naine untsu läinud tööle, nõukaaegse teleri Start sildile. Kui juba proffidel juhtub, siis sulerüütli ponnistused võõral alal on juba ette nurjumisele määratud. See aga tähendaks kalli materjali kadu.

Sestap alustame küsimustest, algusest. Padu lõpetas kaheksa aastat tagasi Viljandi kultuuriakadeemia butafoori-dekoraatori erialal.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles