Nii et kui satudki kogemata mõnda tõsist Hollywoodi kräppi vaatama, siis ei ole see kellegi muu kui enda süü.

Siin väikeses provintsilinnas Rakveres aga luukab kinokultuur mõlemat jalga. Iseenesest on tehnoloogia (pilt/heli) ning üldine mugavus täiesti rahuldaval tasemel ja kinoelamus saab igatahes kogetud, pluss taskukohane piletihind.

Aga jumala eest, härrad kinoomanikud, kas filmivalik käib tõesti mingi loteriisüsteemi alusel?

Viimane piisk karikasse oli viimatine etüüd Zorro-saagast ehk siis taas kord ladina-ameerika sugemetega epeekangelane Antonio Banderase kehastuses.

Paistab, et peale vabamüürlaste askeldab kuskil veel üks salaorganisatsioon, kes iga paari aasta tagant saab kokku mingi büdžeti, millega annab jälle ekraniseerida mõnd sangari kajastamata eluetappi.

Sedakorda on võetud kogu üritus veelgi suuremalt ette - ühe tundmatu linna sangarist saab kogu Ameerika vabastaja. Ja ega siis kangelase rolli sobi punapäine iirlane või blond norrakas. Huvitavamaid tähelepanekuid eespool mainitud “ekraanipärli” kohta tekitasid taas vastanduvad “hea Ameerika” oma üheainsa sangariga ja “paha Euroopa salaühing”.

Silmapaistva rolli tegi peategelase üliintelligentne hobune, kes mõistis lugu pidada lonksust asunikust ning paarist pahvist tubakapiibust. Siinkohal tunnetan, et kaugel pole aeg, kus hobune pannakse ka klaveril soleerima.

Panebki imestama, et kui sissetoodavaid filme on juba nõnda palju, et meie esikino suudab oma saalides näidata 12 filmi, siis miks siia tihtipeale see kõige-kõigem saast jõuab.

Arusaadav, et selline arulagedus nagu “Zorro legend” on odav ja omanike puhaskasu tõotab tulla suurim. No aga tehke nüüd mulle selgeks, millest kas või see soe saal kinni makstakse, kui seansil on vaid 10-15 inimest.

Olgu seda raha palju on, aga ma pole veel näinud ärimeest, kes suurest rõõmust käsi kokku lööks, sest oma ärile peale maksab. Tagatipuks suleb peagi ka see kino oma uksed ning siis oleme ilma järjekordsest võimalusest, kuidas oma meelt lahutada.

Ei ole ju raske eraldada väike lisatasu kellelegi töötajaskonnast, kes vaataks valiku filme näiteks nädal varem läbi, annaks hinnangu või teeks väikese resümee. Siis oleks otsustajatel vähemalt mingigi pidepunkt, millest kinni haarata.

Ja selleks ei ole ilmtingimata vaja õppinud filmimeest. Sobib kas või lisateenistust otsiv üliõpilane, kelle saagiks küpsuskirjandi kirjutamisel oli rohkem kui 50 punkti. Ka tema muljed peaksid olema piisavad, tegemaks vahet vaadataval/mittevaadataval filmil.

Suure kinosõbrana ei taotle ma kinokultuuri lämmatamist. Lihtsalt viimasest piletirahast hakkas tõsiselt kahju.

Tõnn Rakverest

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.78