Intrvjuu: Sven Valler: “Pandivere piirkonnas ei tohi mitte mingil juhul domineerida majanduslikud huvid”

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ulvi küla elanik ja looduskaitse seltsi liige Sven Valler.
Ulvi küla elanik ja looduskaitse seltsi liige Sven Valler. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Kuigi fosforiidi kaevandamise plaanidest ja nendele eelnevatest uuringutest Rägavere vallas on räägitud juba mõni aasta, on teema endiselt aktuaalne ja paneb inimesed muretsema. Ulvi küla elanik ja looduskaitse seltsi liige Sven Valler on samuti mures, mis see keskkonnale kaasa võib tuua.

Millisel seisukohal olete teie fosforiidi uuringute ja kaevandamise suhtes?

Maapõueseadus sätestab, et aluspõhja maavara ja üleriigilises maardlas asuv maavara kuulub riigile. Kas fosforiit maavarana on Virumaal kaevandatav või mitte, selle kohta peaks lõpliku otsuse andma ennekõike Eesti riik oma strateegilistest arengukavadest lähtuvalt. Otsuste tegemisel tuleb põhjalikult ja neutraalselt hinnata kõikvõimalikke mõjusid looduslikule, majanduslikule ja sotsiaalsele keskkonnale.

1980ndatel on tehtud arvukalt geoloogilisi uuringuid. Nende põhjal koostatud aruanded annavad fosforiidi kaevandamise võimalikkusele valdavalt üheselt mõistetava negatiivse hinnangu. Kui nüüd vaadata tänasesse päeva pea kolm aastakümmet hiljem, siis tuleb tõdeda, et kaevandamise tehnoloogiad on arenenud ja ka kaevandajad ei tule enam idapiiri tagant. Ometi ei anna see teadmine mingeid õigustusi eelnevaid uurimistöid lihtsalt aegunuks kuulutada. Selles küsimuses ei saa pidada primaarseks mingi ettevõtte majanduslikku huvi ühes konkreetses piirkonnas, vaid nägema suuremat tervikpilti. Hetkel käsitletav potentsiaalne kaevandusala Ida-Kabalas Rägavere vallas on vaid väike osa suurest Rakvere fosforiidimaardlast.

Missugused on aga kohalike hirmud uuringute ja võimaliku kaevandamise ees?

Siinkohal võin välja tuua vaid enda seisukohad, sest mul pole õigust rääkida kõigi kohalike nimel.

Kindlasti on oht, et tõde moonutatakse. Ei ole saladus, et konkreetsed keskkonnamõjude hindamised ei ole alati objektiivsed, vaid sisaldavad sageli arendaja huve.

Teiseks tooks välja selle, et Rägavere vallas räägime komplekskaevandamisest, kuna siin lasuvad nii põlevkivi kui fosforiidivarud. Fosforiidist 30–35 m ülalpool lasub põlevkivi.

2025. aastaks on planeeritud avada Sonda põlevkivikaevandus Sonda uurimisväljal Sonda, Lüganuse ja osaliselt Rägavere valla territooriumil. Seega võivad ka keskkonnamõjud võimenduda.

Üheks olulisemaks keskkonnamõjuks elanikele on kaevandusest väljapumbatava vee tõttu tekkiv põhjavee alanduslehter ehk võimalus, et piirkonna põhjavee režiim saab oluliselt häiritud. Otseselt saavad mõjutatud kaevetöödest ülespoole jäävad veekihid ja filtratsiooni vähenemise tõttu ka allapoole jäävad veekihid. Lahti seletatult tähendaks see paljude kaevude kuivaks jäämist. Näiteks Estonia kaevanduse alanduslehter ulatub sügavamates survelistes veekihtides 13 kilomeetri kaugusele.

Veega seonduvaks probleemiks on ka peale kaevetööde lõppu veerežiimi taastumine. Kaevandusaladel oksüdeerub püriit ja kaevanduse uuesti veega täitumisel lahustub see vees. Sulfaatide, kaltsiumi ja magneesiumi lisandumine suurendab ka põhjavee mineraalsust 2-3 korda. Sulfaatiooni mõju inimesele ei ole palju uuritud. Seni on välja pakutud kõhulahtisuse võimalust. Minu jaoks on pigem küsimus see, kas olen valmis iga päev jooma sulfaatset, mineraaliderohket vett. Seda võib igaüks kodus sulfaate sisaldava mineraalveega järele proovida.

Kaevanduses toimuvad lõhkamistööd avaldavad oma negatiivset mõju piirkonna hoonete stabiilsusele ehk hoonekonstruktsioonidesse võivad tekkida praod. Selle probleemiga on kokku puutunud paljud Ida-Virumaa pered. Seetõttu tuleb kohaliku omavalitsuse esindajatel koostöös arendajatega hinnata enne kaevetööde algust hoonete seisundit, et vältida hiljem vaidlusi.

Kindlasti suureneb mürareostus kaevanduspiirkonnas (veokid, lõhkamised, ehitustööd, ventilatsioon jne). Uues Ojamaa kaevanduses asuvad ventilaatorid maa all ja seetõttu peaks ventilatsiooni mürareostus vähenema.

Kaevandamistehnoloogiad avaldavad mõju ka ümbritsevale maastikule. Sonda põlevkivikaevanduses kavandatakse nii lank- kui kamberkaevandamist. Lankkaevandamise puhul tekivad maapinna langatused ja ka kamberkaevandamise korral on pinnase ebastabiilseks muutumise oht.

Sotsiaalsetest ja majanduslikest teguritest rääkides on varasemate näidete põhjal ilmnenud, et kaevandus annab otsest tööd vaid vähestele kohalikele elanikele.

Valdav osa uutest töökohtadest luuakse Ida-Viru linnadesse. Piirkonnale tekib negatiivne kuvand, mis soosib väljarände kasvu ja kinnisvara väärtuse langust.

Oluline on mõju ka alternatiivsele ettevõtlusele. Keerulisemaks muutub põllu- ja metsamajanduslik tegevus. Virumaa leostunud ja leetjad mullad on Eestis parimate seas ning tootmistingimuste raskenemine vähendab kohe maa boniteeti.

Ettevõtlust mõjutab ka planeeringute keskkonnaministeeriumiga kooskõlastamise nõue, keerulisemad on ehitiste püstitamise tingimused (näiteks Jõhvi lasteaed vaiadel) ja ka nende rajamisest loobumine ebastabiilses piirkonnas (tuulepark Mäetaguse vallas).

Missugust mõju avaldaks fosforiidikaevandus loodusele?

Loodusele avalduv mõju allmaakaevandamise puhul ei ole nii selgelt tajutav kui karjääride puhul, kus elupaigad hävivad.

Allmaakaevandustel on väga oluline põhjavee alanduslehtri kuivendav mõju niiskeid elupaiku eelistavatele liikidele.

Antud juhul peab arvestama mõnekümneaastase perioodiga, sest pärast kaevanduse sulgemist veerežiim taastub. Samas võib see põhjustada uute liigniiskete alade teket.

Kui langatusalal takistavad setted liigvee äravoolu, siis kujuneb välja üleujutusala, mille tõttu olemasolev kooslus hävib.

Kaevandusvesi on sulfaatide- ja heljumirikas. Settebasseinides settib osa sulfaatidest koos heljumiga, kuid vesi on endiselt sulfaatiderikas. Hapnikuvaeses keskkonnas võib tekkida väävelvesinik, mis on vee-elustikule toksiline. Seda on täheldatud näiteks Kurtna järvedes.

Siinse piirkonna suureks mureks on ka Uljaste järve saatus. Kuna tegemist on põhjaveetoitelise järvega, siis kaevanduste tegevus võib ohustada tema püsimist.

Oluline on ka piirkonna märgalade ja Kunda jõe saatus. Natura 2000 alade puhul, millele rakendub otseselt ELi õigus, tuleb hinnata kavandatava tegevuse mõju kaitstavale objektile. Negatiivse mõju korral tegevust toimuda ei saa.

Miila ja Kõrma kandis on lend­oravate elupaik. Kuidas see neile mõjuks ja kas nemadki koliksid ära?

I kaitsekategooria loomad on enamasti väga stressitundlikud ja seetõttu vajavad nad privaatseid elupaiku. Lend­orav on meil oma leviku läänepiiril ja ta eelistab elupaikadena vanu metsi, kus leidub ohtralt sobivate õõnsustega puid.

On olemas tuumala mõiste, mis tähendab suhteliselt suurt puutumata loodusega piirkonda. Just sellised elupaigad sobivad nendele liikidele ja inimese tekitatud häiringud, näiteks metsaraie, neid ka reaalselt häirivad.

Kaevanduste puhul on põhiküsimused, kas nad suudavad stressiga harjuda ja kui lähedale kaevandus neile jõuab. Kahjuks kolida, nagu inimestel, neil võimalik pole.

Kas keskkonnasõbralik kaevandus on teie arvates üldse võimalik?

Kaevandamisega kaasneb alati oluline keskkonnamõju ja reeglina ei saa see olla 100% positiivne. Ma ei kasutaks mõistet “keskkonnasõbralik kaevandamine”, vaid pigem hindaks kaevandaja võimet näha keskkonnariske.

Keskkonnamõju on võimalik vähendada. Näiteks on Narva karjääris paigutatud filtratsioonitõkkeks 25 m laiune vettpidav savikas kiht.

Kas põhjavesi võib otsa saada?

Alustama peab sellest, et Pandivere on unikaalne ala, mis varustab suurt osa Eestist põhjaveega. Miks see nii on, oleme kõik koolis õppinud. Põhjaveevaru kujuneb just veelahkmealadel, mitte soodes ja märgaladel, nagu sagedasti arvatakse.

Seetõttu ei tohi Pandivere piirkonnas mitte mingil juhul domineerida majanduslikud huvid, sest põhjavee ohtlikku vähenemist ei taha keegi isegi mitte testida.

Niikaua kui meil on sademeid, siis põhjavesi tõenäoliselt otsa ei lõppe, kuid tema kasutamine võib muutuda keeruliseks ja kulukaks.

Mis puudutab Pandivere jalamile planeeritavat fosforiidikaevandust, siis toetub see usul ja lootusel, et Kunda jõe ürgoru liivad ja savid toimivad loodusliku filtratsioonitõkkena. Kunda jõe teisel kaldal algab Pandivere ja Adavere-Põltsamaa nitraaditundlik ala.

Kas fosforiidi kaevandamine on avalikkuse vastuseisu tõttu üldse võimalik?

Inimühiskond on täis üllatusi ja ootamatusi ning reklaami sära võib olla nakkav.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles