Postimehe 18. novembri artiklist saab teada, et VKG ei loobu oma ponnistustest, saamaks fosforiidi puurimise luba. Seekord on demagoogia vankri ette rakendatud VKG esimees Priit Rohumaa, kes lubab kohalikele inimestele Rägavere mail taevamannat. Tundub, et vallavanem on juba pehmeks räägitud (hirmutatud?), kuid lõpliku sõna peab ütlema kohalik rahvas.
Kiri: Viru Keemia Grupp versus Eestimaa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd sõltub kõik sellest, kui palju on kohalikul rahval tervet talupojamõistust. Kas rahvas oskab mõelda, mis on kaevanduste hind. Kaob joogivesi, kaevud jäävad tühjaks, nagu juhtus nüüdsama Ida-Virumaal Illuka külas. Vesi reostatakse, maaalused lademed põlevad ja neid ei suudeta kustutada aastate jooksul. Alles hiljuti põlesid aherainemäed Kohtla-Järvel. Metsad kaovad, jäävad aherainemäed. Minge uurige neid maastikke, kus VKG on tegutsenud või tegutseb, aga giidiks ärge võtke VKG inimest. Suur osa inimesi on neilt mailt lahkunud.
VKG lubab valda toetada, aga kui kaob joogivesi ja piirkond saab lisaks muule reostusele ka radioaktiivset kiirgust, kaovad vallast needki lapsed, kes sinna veel jäänud on.
Puurimisloa andmine VKG-le tähendab sõrme ulatamist kuradile, sest siis läheb juba terve käsi – st tulevad kaevandused. Ja pole vahet, on need maapealsed või maaalused, igal juhul tähendavad need hävingut Eesti loodusele, seega ka Eesti inimesele. Näiteks on Ida-Virumaal kaevanduskäikudesse kukkunud nii tehnikat kui loomi. Maad harida ei ole võimalik, kastmisvesi kaob tühjusesse.
Miks siis on VKG seltskonnal nii kiire puurimislubade saamisega? Asi on selles, et põlevkivi hakkab otsa saama ja Eesti Energia käes on siin võtmepositsioon, aga raha tahaks teenida kohe ja palju. Fosforiit peab siin hädast välja aitama. Ja tõenäoliselt on VKG-l palav soov alustada enne nende väljapakutud 2028. aastat. Tõepoolest, teatud seltskond teeniks suure tulu, aga millise hinnaga Eestimaa looduse ja rahva jaoks.
Krista Kaasik