Fosforiidilõks: Millest kõneleb salajane kaart?

, Riigikogu liige 1992-1999 poliitikateaduste magister
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Repro

Teise fosforiidisõja tinglikuks alguskuupäevaks võiks olla 16. november 2011. Sel päeval toimus Rägavere vallas Põlula koolimajas Viru Keemia Grupi (VKG) organiseeritud kohaliku kogukonna kaevanduse usku pööramise püha üritus.

Käesoleva kirjatöö põhieesmärk on otsida vastuseid kahele küsimusele. Esiteks – miks tegelikult Rägavere vallas uusi puurauke teha tahetakse? Ja teiseks – miks võib Pandivere kõrgustikule rajatav fosforiidikaevandus osutuda põrgumasinaks, mis käivitab kogu Eestile ohtlike sündmuste ahelreaktsiooni?

Minu ees laual lebab kaart. Väga huvitav ja väga salajane kaart. Sellel on kiri “Rakvere fosforiidirajoon”. Kaardile kantud lainjad jooned, arvud ja kohanimed annavad selge ettekujutuse Rägavere vallas asuva fosforiidimaardla olemusest. Tõenäoliselt on kaardil olev info läinud maksma uskumatult palju.

Arvatavasti ei tea mitte keegi täpselt, kui palju raha kulutas NSV Liit aastatel 1970–1988 Virumaa fosforiidimaardlate uurimiseks. Küll teame, et aastaks 1988 oli tehtud kolm-neli tuhat puurauku Pandivere ala fosforiitide uurimiseks.

Puursüdamikud võimaldasid täpselt kindlaks teha, kus ja missugusel sügavusel asuvad fosforiidilademed ja kui suur on nende fosforiidisisaldus. Uurimistööde põhjal on kirja pandud kohanimed, puuraukude numbrid, fosforiidilasundi sügavus ja fosforiidi sisaldus maagis. Niisugust kaarti ei saa koostada oletuste või arvamuste põhjal. Sellise kaardi koostamiseks läheb vaja mitmekülgset põhjalikku infot. Seetõttu panevadki muigama need laused, mis on kirja pannud Lembit Kaljuvee (Virumaa Teataja 23.11.13): “Selleks et otsustada, kas kaevandama hakata või seda mitte teha, on vaja uurida. Me teame enam-vähem, et fosforiiti leidub. Ent lähemalt teame liiga vähe. Uurida on vaja. Selle tarvis oleks vaja rajada üksnes kolm kuni viis puurauku, mis on mõeldud kaevanduslaega seotud küsimuste lahendamiseks.”

Salajane kaart annab selge pildi, et kõige fosforiidirikkamad kihid asuvad Rägavere vallas Kantküla piirkonnas. Kui keegi tahab teada midagi täiendavalt seoses Rägavere maardlaga, siis tuleks uurida Kantkülas tehtud puuraukude südamikke. Asjatundjad teavad, kus need puursüdamikud praegu Eestis asuvad.

Seetõttu näib olevat täiesti mõttetu rääkida uutest puuraukudest. Eriti silmakirjalik on TTÜ emeriitprofessori Enno Reinsaluga koostööd tegeva VKG soov puurauke rajada. Praeguse olukorra paremaks mõistmiseks läheme Reinsalu abil veerand sajandi eest möllanud fosforiidisõja aegadesse.

Tehnikakandidaat Enno Reinsalu missioon

Aastal 1987 oli Enno Reinsalu veel tehnikakandidaat ja töötas A. A. Skotšinski nimelise mäeinstituudi Eesti filiaali osakonnajuhatajana. Märtsis 1987, pärast avaliku fosforiidisõja puhkemist, avaldas E. Reinsalu Kohtla-Järve ajalehes Leninlik Lipp järjejutu pealkirjaga “Fosforiidi poolt ja vastu”. Ajalehe kolmes numbris ilmunud kirjutis ei võimalda kahelda kahes asjas: autori käsutuses olid põhjalikud ja täpsed Eesti fosforiidimaardlaid käsitlevad andmed; autor oli nende paadis, kes pidasid õigeks ja vajalikuks rajada Eesti NSVs impeeriumi põllumajanduse päästmiseks uued fosforiidikaevandused asukohaga Virumaal.

Veerand sajandit tagasi taheti meid fosforiidilõksu meelitada hoolimata kõikvõimalikest jubedatest tagajärgedest, mille need kaevandused oleksid kaasa toonud Virumaale ja tegelikult kogu Eestile. Üleliidulise alluvusega mäeinstituudi palgal olnud tehnikakandidaat Reinsalu pidas vajalikuks rõhutada, et NSV Liidu fosforväetiste vajaduse rahuldamiseks tuleb olemasolevate maardlate kõrval kindlasti kasutusele võtta ka Eesti fosforiidid. Reinsalu esitab oma artiklis arutluse, mis pole oma aktuaalsust kaotanud ka täna: “Kust võtta fosforväetiste tooret? Seni võetakse peamiselt Koola poolsaarelt. Ei ole alust öelda, et sealsed varud oleksid lõpukorral, kuigi need kahanevad ja halvenevad kiiresti. Kuid loota sealt täiendavat toodangut on mõttetu. Teatava koguse fosforväetisi annab Kingissepa kombinaat Narva jõe taga. Varusid on neil vaevalt paarikümneks aastaks. Sellises olukorras on täiesti loogiline, et Kingissepa maardla varude lõppedes saab selle kombinaadi toormebaasiks lähedal asuv Rakvere maardla.”

Praeguseks ongi saabunud aeg, mil Kingissepa varud olevat otsakorral. Arvatavasti on just see üks nendest tähelepanuväärsetest asjaoludest, mis on tekitanud kõrgendatud huvi Rakvere maardla vastu.

Meie idanaabril on tõenäoliselt maailma parim ülevaade Virumaa fosforiidimaardlate olemusest ja Virumaa põues peituvatest võimalustest suurt raha teenida ning poliitilist kasu lõigata.

Peale selle, esimese fosforiidisõja alguseks (veebruar 1987) olid NSV Liidu väetistetööstuse ministeeriumis koostamisel projektid Toolse ja Kabala kaevanduse rajamiseks. Nende projekteerimine peatati Eestis puhkenud fosforiidisõja survel NSV Liidu valitsuse otsusega 14. novembril 1987. NSV Liidu õigusjärglane on Venemaa föderatsioon ja järelikult on nende valduses veerand sajandit tagasi koostatud projektid. Järelikult on sellel riigil ka suurim võimekus Virumaa fosforiite kaevandada ja rikastada.

Väga hästi informeeritud tehnikakandidaat Reinsalu kirjutab oma artiklis: “Lääne-Kabala iga hektari all lebab maagikogus, mille toimeaine (P205) sisaldus on keskmiselt 22 000 tonni. Kui arvestame sellest maha kaevandamis-, rikastamis- ja töötlemiskaod, siis saame ühelt hektarilt 13 000 tonni fosforväetist.”

Täpselt oli teada ka see, mis hakkab juhtuma siis, kui Pandivere kõrgustiku servale rajatakse maaalune kaevandus. Tsiteerime jällegi “klassikuid”. Märtsis 1987 kirjutab tehnikakandidaat Reinsalu: “Spetsialistide prognoosuuringud näitavad, et lähtudes kaevanduse sügavusest ja kivimite filtratsioonitegurite teadaolevatest väärtustest, võib eeldada, et põhjavee tase langeb umbes 50 km raadiuses. Kaevanduse vahetus läheduses on veetaseme langus eriti suur. Kaevandusest kaugemal vesi esialgu siiski säilib, kuid paarikümne aasta pärast kuivavad kaevud ka seal. Põhjavee taseme langus on ammu teada Kohtla-Järve rajoonis, kus see hüdrogeoloogiliste tingimuste tõttu ei ole siiski nii suur, kui Pandiverel on oodata.”

Võib ju muidugi väita, et VKG kavandatav allmaakaevandus on mõnevõrra väiksem (neli miljonit tonni fosforiiditooret aastas) kui see, mille oli Rägavere valda kavandanud NSV Liidu väetistetööstuse ministeerium. Kaevandamise väiksem maht ei muudaks siiski sellele järgnevate sündmuste põhiolemust.

VKG sooviks rajada Rägavere valda allmaakaevanduse. Mida see sisuliselt tähendaks? Selgitab tehnikakandidaat Rein­salu (märts 1987): “Kaevanduse rajamisel valgub põhjavesi kaevanduse suunas. Hakkavad liikuma töökodade ja katlamajade juures põhjavette sattunud naftaproduktid ning laudavirts.”

Allmaakaevanduses tuukrid tavaliselt ei tööta. Seepärast tuleb kaevanduskäikudesse valguvat vett lakkamatult ja suures koguses välja pumbata ning see vesi tuleb ka kusagile juhtida. Asjatundjad teavad, et kaevanduse ümber moodustub depressioonilehter ja kujuneb välja reostatud piirkond, mille pindala ületab palju kordi ettevõtte hõivatava maa. On avaldatud arvamust, et niisugune territoorium võib osutuda isegi suuremaks kui 50 000 hektarit. Oma geograafiliste ja hüdrogeoloogiliste iseärasuste tõttu ei ole Pandivere kõrgustik just parim koht mäeettevõtte rajamiseks.

Sellegipoolest püüdsid valitsusjuht B. Saul, akadeemik M. Veidermaa (fosforiidinõukogu esimees), geoloogia valitsuse peageoloog E. Mustjõgi, akadeemik A. Raukas, tehnikakandidaat E. Reinsalu jt veenda ajakirjanikke ja Eesti üldsust, et fosforiidikaevanduse rajamine Kabalasse on möödapääsmatult vajalik ja päästaks NSV Liidu põllumajanduse. Meid püüti meelitada fosforiidilõksu, mis oleks käivitanud Eestile ülimalt ebasoovitavate sündmuste ahelreaktsiooni.

Lembit Kaljuvee nimetatud uute puur­aukude tegemise vajadus – kaevanduslaega seotud küsimuste lahendamiseks – tuletab tahtmatult meelde Kreutzwaldi ja tema kilplasi. Kilplaste puhul oleks ju täiesti loomulik, kui maja ehitamist alustataks katusest, mitte aga vundamendist. Arukad inimesed ei tegeleks kaevanduslaega ajal, mil keskkonnaministeeriumi seisukoht on asekantsler Ado Lõhmuse sõnul jätkuvalt niisugune (Postimees 7.12.13): “Ka kaevandamisele eelnevad uuringud on seotud suurte riskidega – sügavad puurimised võivad kaasa tuua terve piirkonna põhjaveevarude rikkumise, mistõttu ei pea me fosforiidiuuringute lubamist võimalikuks.”

Asekantsleri sõnul avatakse fosforiidi uurimisel ka rohkem veekihte, mis võib tuua kaasa veekihtide segunemise, ning see tähendab, et ülemistest kihtidest kaob vesi ehk lähikonna majapidamiste kaevud jäävad kuivaks. Oluliselt hullemaks muutub olukord pärast kaevandamisega alustamist.

Mõeldes fosforiiditööstuse rajamisele Virumaal, kirjutab tehnikakandidaat Reinsalu 1987. aasta märtsis ajalehes Leninlik Lipp: “On hästi teada, et kaevandamine ja rikastamine rikub põllu- ja metsamaad, kuivendab põhjaveehorisonte, reostab põhja- ja pinnavett kaevanduste ja rikastusvabrikute heitmetega ning õhku maagikuivatite gaasidega.”

Niisiis, kõik oli selgemast selgem juba veerand sajandit tagasi. Looduses aga ei ole vahepeal mitte midagi muutunud.

Milleks siiski tahetakse rajada kolme kuni viit uut puurauku? 16. novembril 2011 Põlulas peetud rahvakoosolekul ütles VKG juhatuse liige Jaanus Purga, et “tahame saada tehnoloogilist proovi. Meil oleks vaja umbes paarsada kilogrammi, et sellega teha rikastamiskatseid kuskil Eestist väljaspool”.

Aga võib-olla tahetakse Rägavere vallas rajada uusi puurauke hoopis selleks, et võtta kasutusele nn põletatud maa taktika.

Põletatud maa taktika

Uute puuraukude rajamine Rägavere valda tooks kaasa ülimalt ebasoovitavad tagajärjed piirkonna loodusele ja kohalikule kogukonnale. Pole kahtluski, et puur­augud kahjustavad maaaluseid veehorisonte. Üha rohkem kohalikke elanikke (eriti nooremad inimesed) hakkavad kaaluma piirkonnast lahkumist.

Kohalik omavalitsus muutub kergemini manipuleeritavaks ja ilmselt just seda vaja ongi – mida vähem on tulevase kaevanduse piirkonnas püsielanikke, seda hõlpsam on sobival hetkel oma eesmärke saavutada. Rägavere vallavolikogu liige, Eesti Maaomavalitsuste Liidu esimees Jüri Lintrop ütles Põlulas (16.11.11): “Ma olen läbi sõitnud kõik need vallad, mille kohta räägitakse, et nad ressursimaksu näol väga palju raha saavad. Mitte ükski neist ei ole selle üle rõõmus. Nende maa on rikutud, nende inimesed on ära läinud. Kui palju on inimesi lahkunud ka nendest rikastest põlevkivivaldadest! Nad saavad seda raha küll väga palju, aga see ei hoia inimesi maal. Neil on tasuta spaad ja spordihooned, aga inimesed lähevad ära, sest elada ei ole võimalik.”

Kaevanduste rajamise entusiastid teavad suurepäraselt, et looduses tehtavate uuringute vältimatuks eelduseks on kohaliku kogukonna nõusolek. Nõusoleku saamise nimel on VKG tublisti pingutanud.

Üks rahvarohkemaid ja märgilise tähtsusega üritusi toimus 16. novembril 2011. aastal Põlula koolimajas. Salvestasime VKG juhtide kohtumise Rägavere valla rahvaga videolindile. Seetõttu teame täpselt, mida keegi seal rääkis. Ulvi küla elanik Gunnar Soon: “Siia ei tulnud VKG esindajad mitte sellepärast, et tahetakse meie soove arvestada. Praegu püütakse minna sisse tagauksest, saada jalg ukse vahele. Saada vallavolikogu nõusolek. Siis on palju kergem minna valitsuse ette, et näete – vallad on nõus.”

Küünikust emeriitprofessor

Keskne roll Põlula kohtumisel oli TTÜ emeriitprofessoril Enno Reinsalul. Kohalike elanike kaevanduse usku pööramise pühal üritusel otsustas ta anda tuld ka veerand sajandi taguses fosforiidisõjas kaevanduste vastaste ühisrinde esindajatele.

Reinsalu (tekst Eesti Kultuurfilmi videolindilt 16.11.11): “Väga palju puhuti üles see Pandivere probleem, Pandivere kuivenemine ... Isegi Virumaa Teatajas ma nägin selliseid ülespuhutud juttusid, kuidas pool Eestimaad või rohkem ära kuivab ... Need on kõik fosforiidisõja ajal fabritseeritud poliitilised valed. Peamine, mille vastu me võitlesime, oli migrantide tulv. Ja siis teadlased ja pseudoteadlased ja kiibitsejad mõtlesid välja igasuguseid asju, kui kole on fosforiidi kaevandamine. Neid võimendati ja neid levitati. Moskvasse levitati selliseid valesid, millest ei saanud aru isegi Moskva spetsialistid. Aga kohalikele elanikele me lubasime näiteks Juhan Aare abiga levitada lihtsamaid poliitilisi valesid, et ergutada fosforiidisõda. Vabandage, aga küünik ma olen.

Väga palju sellest, mis räägiti, oli õige, aga see puhuti meeletult üles selleks, et takistada fosforiidikaevanduste rajamist nõukogude võimu poolt.”

Enno Reinsalu sõnadest lähtudes tuleks kiibitsejate ja poliitiliste valede levitajate hulka arvata ka akadeemik E. Lippmaa, mäeteaduste doktor K. Laigna, tehnikakandidaadid A. Pihlak ja E. Maremäe, professor L. Reintam, hüdrogeoloogid H. Kink ja L. Vallner, ajakirjanik O. Kool, presidendid L. Meri ja A. Rüütel, eri ametites Rakvere rajooni juhtinud Ü. Niisuke ja paljud teised, kes fosforiidikaevanduste vastu võitlesid.

Tema rünnaku mõte on täiesti arusaadav: näidata kunagist fosforiidisõda võimalikult halvas ja esitleda Virumaa fosforiitide kasutusele võtmist võimalikult soodsas valguses. Kahjuks küünikust emeriitprofessor ilmselt ei mäleta kuigi hästi, mida ta ise kirjutas näiteks 19. märtsil 1987 ajalehes Leninlik Lipp: “Niisama teravalt kui tööjõu vajadus tõuseb fosforiidi tootmise arendamisel päevakorda loodushoid. On hästi teada, et kaevandamine ja rikastamine rikub põllu- ja metsamaad, kuivendab põhjaveehorisonte, reostab põhja- ja pinnavett kaevanduste ja rikastusvabrikute heitmetega ning õhku maagikuivatite gaasidega.”

Just niisugustest probleemidest me fosforiidisõjaaegses telesaates “Panda” rääkisimegi. Kirjeldatud ohtude tõttu me kaevanduste vastu sõdisimegi.

Tagasivaade fosforiidisõja aastatesse võimaldab aru saada, et juba 1980ndate lõpuks oli kogutud, läbi töötatud ja mitmesugusel kujul avaldatud tohutu informatsioon Virumaa fosforiidimaardlate omaduste, kaevandamise meetodite ja nendega seonduvate riskide kohta. Oli olemas küllaldane informatsioon, et keelduda fosforiidilõksu ronimast: Toolse ja Kabala fosforiitide kaevandamine kätkeb ohte, mille tõttu nende maardlate kasutamine ei ole lubatav.

Seetõttu ollakse keskkonnaministeeriumis jätkuvalt seisukohal, et fosforiit ei ole Eestis kaevandatav, mistõttu see on strateegilise planeerimise dokumentidest välja jäetud.

Selle asemel et taotleda luba kolme kuni viie puuraugu tegemiseks, võiksid VKG esindajad lugeda läbi Reinsalu fosforiidisõja ajal kirjutatud artiklid, uurida neid põhjalikke raporteid ja uurimistööde kokkuvõtteid, mis Rakvere fosforiidimaardlas tehtud puurimistööde põhjal koostatud. Mõned näited. Kohe pärast esimese fosforiidisõja lõppu (detsember 1988) koostas akadeemik M. Veidermaa ettekande pealkirjaga “Rakvere fosforiidimaardla evitamise võimalustest ja efektiivsusest”.

Selle 1989. aastal trükitud ettekande temaatika peaks vastama täpselt VKG huvidele. Aastal 1995 valmis Tallinna tehnikaülikooli mäeinstituudis mahukas aruanne pealkirjaga “Fosforiitide talutav kaevandamine”. Mälu värskendamiseks võiksid fosforiidikaevanduste entusiastid lugeda ka käesoleva artikli autori raamatut “Fosforiidisõda” (1999).

Eesti üks silmapaistvamaid fosforiitide teema käsitlejaid on olnud majandusteadlane Robert Päsok. 1993. aastal valmis teadlasel käsikiri, milles ta annab ülevaate Eesti fosforiitide kasutamise ajaloost, tänapäevase ning majanduslikult tasuva fosforiiditööstuse rajamise eeldustest.

Tutvusin selle käsikirjaga veebruaris 2000 teadlase kodus. Käsikiri oli tol aastal veel avaldamata ja Päsok seda kodust välja ei andnud. Teadlase väitel oli tema käsikirja kurjasti kasutanud fosforiitidega tegelev kolleeg, kes oli Eesti maavarade tuleviku käsitluse sealt maha kirjutanud ja seejärel oma nime all avaldanud.

Eesti majanduse instituudi vanemteadur Robert Päsok oli arvamusel, et Eesti kõige väärtuslikum maavara on fosforiit, juhul kui seda töödelda termilisel teel. Sellisel juhul saadakse nn kollane fosfor, mis järgnevalt töödeldakse fosforhappeks. Päsok kuulus nende teadlaste hulka, kes oli seisukohal, et Eesti fosforiidid ei sobi kuigi hästi väetiste tootmiseks. Termilisel töötlemisel saadud fosforhape pakub aga suurepäraseid võimalusi näiteks laskemoona ja mitmesuguste muude asjade valmistamiseks.

Pika nimekirja uurimustest, raportitest, aruannetest ja brošüüridest saaksime juhul, kui püüaksime kokku lugeda selle, mis Virumaa fosforiitide kohta vene keeles, inglise ja saksa keeles ning kes teab mis keeles veel kirjutatud. Rohkem kui poole sajandi jooksul tekkinud infoookeanis surfamine võiks VKG juhtidele tõelist naudingut pakkuda ja võimaldaks firmal raha säästa. Järeldused, milleni jõuti veerand sajandit tagasi, kehtivad täies ulatuses ka täna. Looduses ei ole selle aja jooksul muutunud mitte midagi. Seetõttu oleks naiivne arvata, et kolm uut puurauku võiksid kedagi oluliselt targemaks teha. Küll aga võimaldaksid need arendada näiteks põletatud maa taktikat.

Järgneb

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles