Virumaa fosforiit ei pruugi olla atraktiivne üksnes Eestile ja Venemaale, näiteks Saksamaa tundis suurt huvi Maardu fosforiidi vastu juba enne teist maailmasõda.
Fosforiidilõks 2: Ei, ei ... ja veel kord EI!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aastal 1939 sõlmisid AS Eesti Fosforiit ja I.G. Farbenindustrie Aktiengesellscaft (Saksamaa, Frankfurt) ostu-müügilepingu, mille kohaselt Eesti Fosforiit müüb ja I.G. Farbenindustrie ostab võimalikult ühtlaste saadetistena aastatel 1940, 1942, 1943 ja 1944/45 Eesti Fosforiidile kuuluvast Maardu rikastusvabrikust 400 000 tonni rikastatud fosforiiti.
Mis sai pöördelistel aegadel sõlmitud lepingust edasi? Teada on vähemalt niipalju, et aastal 1943 veeti Maardust Saksamaale suurtes kogustes fosforiidikontsentraati. Pole välistatud, et Saksamaa keemiatööstusele pakub Euroopa suurim fosforiidimaardla huvi ka 21. sajandi algul. Eestit ja Saksamaad ühendava raudteemagistraali Rail Baltic tekkimine looks suurepärase võimaluse rikastatud maagi vedamiseks Virumaalt näiteks Frankfurti.
Tähelepanuväärselt suured fosforiidivarud asuvad ka USAs Florida ja Carolina osariigis. Ameeriklastel on üsnagi suured kogemused fosforiitide töötlemise valdkonnas.
Virumaa fosforiit ei pruugi pakkuda huvi mitte üksnes Viru Keemia Grupile. Fosforiidiuuringuteks on avaldanud soovi ka firma nimega Valguskandja OÜ. Et Venemaal Narva jõe taga asuv Kingissepa maardla on ammendumas, näib olevat loogiline ka Venemaa kasvav huvi. Seda enam, et meie idanaabri käsutuses on arvatavasti maailma parim ülevaade Virumaa fosforiitidest ja siinsetest kaevandamise tingimustest. Liiguvad jutud, mis viitavad sellele, et vähemalt üks Venemaa suurtööstur vaatab kasvava huviga Virumaa fosforiidimaardlate suunas.
Juba 1987. aasta märtsis kirjutas tehnikakandidaat Enno Reinsalu: “On täiesti loogiline, et Kingissepa maardla varude lõppedes saab selle kombinaadi toormebaasiks lähedal asuv Rakvere maardla.”
Fosforiitide kaevandamisest võib olla huvitatud ka Sillamäe sadam Kirde-Eestis. Miljonite tonnide rikastatud maagi vedu selle sadama kaudu võiks tähendada Sillamäe sadamat läbivate kaubavoogude olulist suurenemist.
Fosforiidist ja diktüoneemakildast võib olla huvitatud ka Silmet Gruppi kuuluv muldmetalle töötlev tehas. Teatavasti esineb diktüoneemakilt looduses sageli koos fosforiidiga. Sellest on võimalik toota (ja on ka toodetud) uraani, alumiinium, molübdeeni ja mitmesuguseid muid haruldasi metalle. Muide, raamatus “Fosforiidisõda” kirjeldan üksikasjalikult diktüoneemakildast uraani tootmist Sillamäel pärast teist maailmasõda NSV Liidu esimese tuumapommi jaoks.
Kirjeldatud variantidele mõeldes meenuvad tahtmatult ägedad lahingud, mida pidasime aastal 2000 Eesti Elektrijaamade erastamise vastu. Ühe kõige olulisema argumendina käisime tookord välja tõsiasja, et eraomandis elektrijaamad võivad ühel päeval sattuda Eestisse mitte just kõige sõbralikumalt suhtuva firma või riigi käsutusse. Täpselt sama tuleks silmas pidada fosforiitide kaevandamisest rääkides: Eesti fosforiidimaardlaid ei tohiks anda mitte mingil tingimusel eraettevõtete käsutusse, ei kodu- ega välismaisel erakapitalil põhinevatele ettevõtetele.
Siin varitseb põhimõtteliselt samasugune oht, nagu see oli Eesti Elektrijaamade puhul: ühel päeval võivad fosforiidi kaevandajateks ja töötlejateks osutuda need, kellele pakuks suurt sisemist rahulolu näha, et Eesti mõtteline piir kulgeb kusagil Rakvere ja Kuusalu vahel. Seda, mida ei saa käesoleval hetkel kätte Kalašnikovi automaadiga, võib saada kätte fosforiidiga. Vaadakem kaarti ja mõelgem!
Veidi rohkem kui kümne aastaga on Venemaa oma mõju endise NSV Liidu territooriumil oluliselt kasvatanud. Armeenia, Gruusia, Valgevene, Moldova, nüüd ka Ukraina – üks mõjusfääri tugevdamise operatsioon on järgnenud teisele. Vajaduse korral on kasutatud ka relvi (sõda Gruusias 2008). Balti riikide tarvis pole veel lahendust leitud. Kuid mitmesuguseid katsetusi tehakse Leedus, Lätis ja arvatavasti ka Eestis. Fosforiidikaevandus Pandivere kõrgustikul võiks olla suurepärane platvorm sootuks suuremate eesmärkide saavutamiseks, kui seda on fosforiidi kaevandamine.
Fosforiidivarude uuringutega ja võib-olla kunagi ka kaevandamisega tohiks tegeleda üksnes Eesti riik. Eesti riik ei peaks saama mitte ainult maksutulu, millest kirjutas Lembit Kaljuvee, vaid kogu tulu, mis kunagi – 100 või 200 aasta pärast – fosforiitide kaevandamisest ja töötlemisest tekib. Praegu räägivad VKG esindajad sellest, et loodav fosforiiditööstus annaks riigile otseselt ja kaudselt kokku ligi 70 miljonit eurot maksutulu. See on küll täiesti tühine summa võrreldes nende dramaatiliste tagajärgedega, mis fosforiitide kaevandamise ja töötlemisega kaasneksid.
Hea näide on Norra, kus riigile kuuluv firma Statoil kohalikke nafta- ja gaasivarusid majandab. Tekkiv kasum läheb täielikult riigi ja rahva hüvanguks. Niisuguse poliitika tulemusel on kunagine suhteliselt vaene riik muutunud üheks maailma kõrgema elustandardiga riigiks.
Majanduslik kasu kurguvähi hinnaga
Lembit Kaljuvee kirjutab (Virumaa Teataja 23.11.13), et majanduslikult on ju allmaakaevanduse avamine Rägaverele kasulik – sellega saab lahendada haridus- ja tööhõive probleeme ja paljutki veel. Niisugune mõttekäik tuletab taas meelde, mida kirjutas tehnikakandidaat Enno Reinsalu veerand sajandit tagasi ajalehes Leninlik Lipp (19.03.1987): “Vaatamata looduslikke ressursse kaitsvale majandusmehhanismile, sanitaarnormidele ja kontrollile, vaatamata sellele, kui suuri kulutusi tööstus looduse kaitseks ka ei planeeriks ega teeks, igal juhul halveneb looduslik keskkond tööstusrajoonis. Seda peab kompenseerima kultuurikeskkonna (kultuurimajad, klubid, kinod, raamatukogud, koolid, lasteaiad, spordirajatised, haiglad, polikliinikud jne) parandamisega.”
Uurimus, mille Viru Keemia Grupp on nõustamisfirmalt Ernst & Young tellinud, sisaldab üksnes fosforiidi kaevandamise ja sellest väetise tootmise majandusliku mõju analüüsi. Lembit Kaljuvee kirjutab, et tegemist oleks maailma mastaabis alla keskmise kaevandusega, mis toodaks neli miljonit tonni maaki aastas.
Tervikpildi saamiseks peaks VKG tellima nüüd uue uurimuse – kavandatava fosforiidikaevanduse ja töötlemise keskkonnamõjude analüüsi. Eespool oli juttu, et infot niisuguse töö tegemiseks on kuhjaga, mingeid täiendavaid puurauke selleks vaja pole. Võiksin VKG spetsialistidele mõneks päevaks laenata isegi seda ülisalajast Rakvere fosforiidimaardla kaarti, mis selle artikli kirjutamise ajal minu laual lebab.
Tõenäoliselt VKG niisugust uuringut tellida ei kavatse, sest vastus on ju ette teada – ilma loodusele korvamatut kahju tekitamata ei ole võimalik Pandivere kõrgustikul fosforiite kaevandada. Aga kaevandada, meid fosforiidilõksu meelitada tahetakse sellegipoolest.
Maailmas leidub palju piirkondi, kus rumaluse, korruptsiooni või millegi muu tõttu on keskkonnariskidele vilistatud.
Võtame näiteks Hispaania. Lisaks üüratule tööpuudusele (mis on märkimisväärses ulatuses ka sealsete inimese tekitatud looduskatastroofide tagajärg) maadleb riik praegu ka tohutute veeprobleemidega. Hiiglaslikel aladel on pinnas lõhki kuivanud, varem viljakas muld on veepuudusest pragunenud. Miks? Ohjeldamatu kunstlik niisutamine on maaalused veekihid tühjaks imenud. Kohalikke ametnikke moosides oli võimalik saada ehituslubasid poolkõrbe aladele, kuhu seetõttu rajati kordades rohkem hooneid, kui looduslikud tingimused seda tegelikult võimaldavad. Ja tulemus? Praegu saavad nende piirkondade elanikud vett vaid mõne tunni vältel ööpäevas. Mingi aja möödudes võib-olla ei saa enam sellegi aja jooksul.
Teine hoiatav näide tuleb Hiinast. Vähemalt kümmekond aastat on maailma meedias räägitud Hiina majandusimest – ligikaudu 8% majanduskasvust aastas. Paraku ilmneb üha selgemini, et hiigelriigi majandusime on toonud kaasa ka hiiglaslikes mõõtmetes looduskatastroofi.
Näiteks Ida-Hiina tööstuspiirkondades (Jiangsu provints) on õhu saastatus jõudnud eluohtlikule tasemele. Leidub piirkondi, kus mõõdetud õhusaaste ületab rohkem kui kuus korda Maailma Tervishoiuorganisatsiooni kehtestatud normi. Tapvasse sudusse on mattunud enamik Hiina suurlinnu.
Ja tagajärjed? 5. novembril 2013 diagnoositi kõrivähk Ida-Hiina tööstuspiirkonnas elaval kaheksaaastasel tüdrukul. Õhusaastele võiks lisada Hiina kiiresti suurenevad veeprobleemid. Seega, 8% majanduskasv on tegelikult illusioon – märkimisväärne osa tekkinud tulust oleks tulnud kasutada keskkonnariskide vältimiseks. Kui tahetakse ellu jääda, siis tuleb tegutseda nüüd, samal ajal teades, et kulutused kujunevad oluliselt suuremaks võrreldes sellega, mida oleks olnud vaja teha aastaid tagasi inimese tekitatavate looduskatastroofide vältimiseks.
Majandusliku kasu taotlemine kurguvähi hinnaga tundub olevat hullumeelsus, enesepete, ohtlik illusioon. Hullumeelsus Hiina moodi oleks ka fosforiidikaevanduse rajamine Mandri-Eesti kõige olulisemasse veekaevu – Pandivere kõrgustiku servale. Ma siiski ei usu, et Eestis on terve mõistus täielikult otsa lõppenud. Seda usku tugevdas ka keskkonnaministeeriumi asekantsleri Ado Lõhmuse seisukoht (Postimees 7.12.13): “Keskkonnavaldkonnas tervikuna kehtib ettevaatlikkuse printsiip. See tähendab, et kui mingi tegevuse mõjud loodusele ei ole selged, tuleb sellest tegevusest loobuda.”
VKG ja mistahes teiste firmade fosforiidikaevandamise plaanid tuleb tagasi lükata põhjusel, et ka praegu olemas oleva info põhjal on täiesti selge – Kabala kaevanduse rajamine tooks kaasa ökoloogilise katastroofi väga suurel alal. Allmaakaevanduse rajamine Pandivere kõrgustikule tähendaks noalööki Mandri-Eesti looduse südamesse ja kannapööret Eesti ajaloos. Võimalike muutuste paremaks mõistmiseks kõrvutagem kahte arvu.
Kabala fosforiitide kaevandamine võiks kesta hinnanguliselt 50 aastat. Lääne-Virumaa kõrgetasemeline teravilja- ja piimatootmine võiks olla jätkusuutlik vähemalt lähema 1000 aasta jooksul. Mida me siis õigupoolest soovime? Kas peotäit rahatähti ja kuivanud veesooni või kõrgetasemelist elukeskkonda koos viljapõldude, piimafarmide ja kaunite maakodudega. Valik on meie. Valik on eeskätt kohaliku kogukonna, Rägavere valla inimeste teha.
Minu laual olevale salajasele kaardile on kantud ka need puuraugud, mis tehtud Rägavere fosforiidimaardlas. Uurige nende puuraukude südamikke! Küllap emeriitprofessor Enno Reinsalu teab, kus need asuvad. Ei maksa alahinnata NSV Liidu geoloogide taset. 1980. aastateks olid nad impeeriumi tohututel avarustel tegutsedes omandanud oskused ja tehnilise võimekuse, mis võimaldasid põhjalikult uurida ka Virumaa fosforiite. Väga täpselt on teada fosforiitide paiknemise sügavus, kihi paksus, fosforiidi sisaldus maardla eri osades, fosforiidi kohal lebavad maavarad jne.
Tundub, et see kõik on hästi teada ka VKG juhtidel. Vastasel juhul poleks ju võimalik, et koostöös Tallinna tehnikaülikooliga on VKG juba valinud välja tehnoloogia ja sobiva piirkonna allmaakaevanduse rajamiseks.
VKG juhtide arvates võiks kaevandus tekkida praeguse Rägavere valla maadele, Kunda jõest ida poole. Sinna jääb osa Eesti kõige väärtuslikumast fosforiidimaardlast. See on tõsiasi, mis on väga hästi nähtav ka minu laual olevalt salajaselt kaardilt. Seega, härrased, kõik on üksikasjalikult teada. Ja just seetõttu teil ei õnnestugi meid taas fosforiidilõksu meelitada.
Hiljutisel kaunil suvel salvestasin Haljalas intervjuu Toomas Varekiga, siis veel Rakvere linnapeaga. Mõistagi rääkisime ka Virumaa fosforiitidest. Toomas Vareki tähelepanekud ja oletused olid sellised (tekst videolindilt, mis salvestatud 16.08.13): “See on fakt, et täna on pandud veto, mis tähendab, et fosforiidimaardla peale ei lubata midagi ehitada, seal ei saa tootmist arendada. Päris niisama selliseid otsuseid ei tehta. Ohumärgid on õhus. Siin on vaja teatud poliitilistelt jõududelt selgust saada, mis suunas asjad liiguvad. Väga valus küsimus. Aga seda meelt ma olen küll, et mingil ajal fosforiidivarud kasutusele võetakse. Võib-olla juhtub see 50 aasta pärast, ma ei tea … Kuid seejuures oleks ülimalt oluline, et kogu saadav tulu jääks Eestisse. Teiselt poolt on selge ka see, et kui kunagi kaevandama hakatakse, siis selle piirkonna elu on häiritud.”
Kaks aastat tagasi jäi ühel Rägavere valla elanikul kinnistu müümata, sest notari juures selgus – ostu-müügilepingusse oli sisse kirjutatud fosforiidimaardlaga seotud piirang. Pärnumaalt Rägavere valda tulla soovinud perekond loobus tehingust.
Praegu jääbki lahtiseks küsimus – kes ja missugustel eesmärkidel on mainitud piirangud kehtestanud?
Pandivere kõrgustikult alguse saavate veesüsteemide rikkumine seaks suurde ohtu ka tähelepanuväärselt kõrge taseme saavutanud Lääne-Virumaa põllumajanduse, eriti teraviljakasvatuse ja piimatootmise.
Tugevalt saaks kannatada ka Rakvere linn, mis asub kavandatava kaevanduse vahetus läheduses. Lakke tõuseksid vee- ja mitmesugused muud probleemid, madalamaks kui muru muutuksid kinnisvarahinnad. Sellest oleks väga kahju, sest viimase paari aastakümnega on Rakvere linn muutunud tähelepanuväärselt kõrge elukvaliteediga linnaks.
Oleks ülimalt kahetsusväärne, kui sajad miljonid eurod, mida on investeeritud linna ja maa infrastruktuuri arendamiseks, põllumajanduse ja kaubanduse edendamiseks, muutuksid ajapikku tuulde loobitud rahaks. Niigi üha hõrenev asustus muutuks mõnekümne aastaga peaaegu olematuks.
Ei, ei ja veel kord ei! Ei mõttetutele puuraukudele! Ei fosforiidilõksule, ei fosforiidikaevandusele Pandivere kõrgustikul!
Jõulude ajal võiksime korrata esimese fosforiidisõja ajal Eesti kirikutes loetud palvet:
Sa andsid meile vastutuse,
et me ei muudaks seda maad
viljatuks kuivaks kõrbeks, tuhamäeks,
kohaks, kus inimesel on võimatu elada.
Õnnista meie maad ja meie rahvast
ja ära lase südametunnistuseta ahnuritel
muuta Maarjamaad elutuks fosforiidi pärast.
Niikuinii kuulutatakse teile välja fosforiidisõda!
16. novembril 2011 Rägavere vallas Põlula koolimajas toimunud arutelul võtsid sõna paljud Rägavere valla elanikud.
Mõned väljavõtted öeldust.
Ulvi küla elanik, kunagise Rägavere sovhoosi direktor Gunnar Soon: “Ega me ei keela teil uurida. Tehke, arvutage, korrutage, jagage … Meie ümbrus on aukusid täis. Kõik andmed on olemas ... Mis ei ole siin, on Moskvas. Tegutsege, tehke tööd, aga ärge tulge auke puurima.”
Kõrma küla elanik, Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu juhatuse esimees Liivi Soova: “Kutsun kõiki inimesi üles kaitsma puhast loodust, tervet mõistust ja kõike seda, mis meil siin täna on olemas. Teie ees seisab inimene, kes teeb kõik selleks, et kaevandamise luba ei saadaks.”
Kõrma küla elanik Henry Soova: “Need härrad, töösturid, kes seda maad siin songivad ja lõhestavad, need lähevad kõik kuskile ... Hispaanias on mõnel juba suvilad olemas, teised planeerivad seda ja kogu see kõnts, mis neist järele jääb, seda peame meie siin larpima.”
Rägavere vallavolikogu tollane liige Arnu Lipasaar: “Nagu ma aru saan volikogu liikmena, praegu tahab üks ettevõte rajada puurauku. Miks on siis vaja siia tuua emeriitprofessor, kes räägib meile kaevandusest? Sellest ei saa aru. See muudabki selles suhtes ettevaatlikuks, et kui tahetakse puurida, siis on varsti ka kaevandus.”
Põlula küla elanik, endine riigikogu liige Arvo Jaakson: “Kaevandust ei tule. Miks te raiskate oma raha, aega ja ressurssi? Niikuinii kuulutatakse teile välja fosforiidisõda.”
Sõnavõttude ja arvamuste kokkuvõte on ühene – kohalik kogukond ei soovi näha uute puuraukude tekkimist, veel vähem kaevanduse rajamist.
Rägavere ja Toompea – alasi ja haamri vahel
Jääb mulje, et VKG on võtnud eesmärgiks meelitada fosforiidilõksu kõigepealt kohaliku kogukonna juhid. Näib, et sihikule on võetud Rägavere vallavanem Virgo Koppel. Ajalehes VT kirjutab Krista Kaasik (23.11.13): “Tundub, et vallavanem on juba pehmeks räägitud (hirmutatud?), kuid lõpliku sõna peab ütlema kohalik rahvas.”
Rägavere vallavanem Virgo Koppel on öelnud (Postimees 18.11.13), et kaaluda tuleb plusse ja miinuseid ja vallavanemana ei saa ta terve valla eest vastata. Vallavanema niisugust mõttekäiku kommenteeris üsnagi ründavas toonis Lembit Kaljuvee (VT 23.11.13): “… kui sa oled vallavanem, siis tuleb ju oma arvamus välja öelda ja oma veendumusi ka rahvale tutvustada.”
Kaljuvee näib hästi teadvat, missugused on vallavanem Virgo Koppeli tegelikud (või ette öeldud) arvamused ja veendumused, ning soovib, et mees neid sirgelt ja selgelt ka avalikkusele kuulutaks. Samal ajal on Eestile fosforiidilõksu konstrueerivad tegelased alustanud lobitööd Toompeal. Hiljuti moodustati riigikogus mäetööstusettevõtete toetusrühm, kuhu kuulub kümme liiget eri fraktsioonidest. Kes valiti toetusrühma esimeheks? Ei keegi muu kui Lembit Kaljuvee. Miks moodustati mäetööstusettevõtete toetusrühm just nüüd? Kaljuvee (Postimees 7.12.13): “Parem hilja kui mitte kunagi!”
Loodetavasti ei murdu kohalik võim Rägavere vallas fosforiidiuuringute taotlejate surve all. Ilma valla nõusolekuta pole Rägavere maadel võimalik toimetada. Aga toimetada tahetakse hoopis mingisugustel muudel eesmärkidel, kui seda avalikult välja öeldakse. Lugege nüüd hoolikalt, mida ütles VKG juhatuse esimees Priit Rohumaa Postimehele (18.11.13): “… just Rägaveres tahaks ettevõte teha kõik uuringud, et kontrollida kaevanduse alustamise eeldusi. Nüüd oleks vaja saada luba, et alustada üldgeoloogilisi uurimistöid, mis tähendaks mõne puuraugu tegemist Rägavere valda.”