Ettevõtjana näen kurbusega seda, kuidas tants fosforiidi ümber tegelikult piirkonda majanduslikult pärsib. Suunatakse pilk vaid sellele, palju võib kaevandamine tulu tuua.
Fosforiidikaevandamine kohaliku ettevõtja vaatevinklist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuningas Saalomon on kirjutanud aastatuhandeid tagasi: “Mis on, see on juba olnud, ja mis tuleb, seegi on juba olnud.” Ei teadnud see tark mees siis veel ei esimesest ega teisest fosforiidisõjast, saati veel midagi Rägavere vallast. Küll oleks aga Rägavere valla meestel just praegusel ajal väga selle targa kuninga nõu vaja.
Aga mida on siis teha olukorras, kus Rägavere valla inimesed teevad oma igapäevatoimetusi maapinnal, mille all on fosforiit, mille kaevandamine pidavat teadlaste sõnul leevendama nii maailma näljahäda kui meie riigi kroonilist rahapuudust.
Piirkonna ettevõtjana vaatlen siin artiklis asju veidi lähedalt, sest mul on kohalikuna see eesõigus. Kaugelt paistab enamik asju vaid illusoorseina.
Meie perel on põhjaveega oma, aukartust äratav suhe. Kui kaheksa aastat tagasi otsustasime oma edasise elu ja äri Rägavere vallaga siduda, polnud meil õrna aimugi, kui tähtis võib olla vee olemasolu. Seni oli vesi olnud iseenesestmõistetav vedelik. Talvel kaevuga kinnistu ostnud, tuli esimesel suvel tõdeda, et vesi on otsa saanud.
See on kuiv koht, ütlesid paljud. Selles kuivas kohas elasime kolm kuud ilma tilgagi veeta, enne kui saime teha suure investeeringu ja lasta puurida uue kaevu. Vesi tuli vastu alles peale 50 meetrit. Ja kui teda tuli, oli seda rohkem kui küll.
Survelise põhjavee tase oli 1,4 m ülalpool maapinda ehk siis on tegu arteesia kaevuga või siis rahvakeeli aastaringse Tuhalaga.
On see meie õnn või õnnetus? Eks omajagu on selles nii ühte kui teist. Meie isiklik Tuhala sai kiiresti küll punni ette, kuid on elavaks tunnistajaks sellest, mis tegelikult toimub sügaval maapinnas ja kui ettearvamatu see kõik on. Ma ei taha oma hullemateski unenägudes näha seda, mis peaks saama siis, kui meie kaevu surveline põhjavesi peaks leidma omale muu väljapääsu. Kuid just võimalik kaevandus piirkonnas on selleks esmaseks ohuallikaks.
Praegu oleme õnnelikud, et me ei kuulu nende miljardi inimese hulka, kel puudub puhas joogivesi. Lisaks on meie aiandusliku ettevõtluse eeltingimuseks just kastmisvee olemasolu.
Üldinimlik on takerduda ühte nägemusse, hoomamata tervikpilti. Maalitud pilt valgest kullast ehk fosforiidist ja sellega kaasnevast rikkusest pimestab paljusid, ka osa vallainimesi. Eks ongi ju raske vastu seista kaevandajate pikale põhjalikule lobitööle ning lubadustele kohalikku elu heldekäeliselt toetada. Ehk siis talupojatarkusena kokku võetuna – kui keegi tahab suure pidusöögi korraldada, tuleb enne seda ikka pikalt karjal silma peal hoida.
Eemalt vaadatuna võibki tunduda, et Rägavere vald ongi selline tühi ja paljas koht, kus paljude asjade lõpp. Ehk siis viimaste ajakirjanduslike uudiste põhjal kokku võttes: õpetajatele nad palka ei jõua maksta, kaevandada need vaesed ka ei lase, ja üleüldse on märkimisväärne osa vallarahvast päris tihti vine all. Et mis see väike kaevandus siis ikka kogu selle jama juures ära ei oleks?
Kes siin käinud on ja lahtiste silmadega vaadanud, teab, kui rikas on meie kant tegelikult. Noored pered, taastatud majad, puhas joogivesi, laiuvad hooldatud viljapõllud, farmid ja suured karjad teede äärtes. Üüratud metsamassiivid marjakohtadega, mitmekesine reljeef, allikad, ojad ning Kunda ja Pada jõgi ... Ning selle kõige keskel heas korras teedevõrk. Ideaalne koht näiteks turismi arendamiseks, eriti arvestades kahe suure spordikompleksi kerkimist Kiviõli ja Aidu pool. Ja unustada ei tasu ka seda, et miljonilinn Peterburi on mõne tunni autosõidu kaugusel.
Ettevõtjana näen kurbusega seda, kuidas tants fosforiidi ümber tegelikult piirkonda majanduslikult pärsib. Suunatakse pilk vaid sellele, palju võib kaevandamine tulu tuua. Need tulud ei hakka ju tulema mitte enne 13 aastat! Võiks pigem arvutada, kui palju võimalikke investeeringuid jääb juba tänasest piirkonda tulemata või paljud inimesed hoiduvad kaevandamise hirmus siia kolimast. Kui on välja saadetud info võimalikust kaevandamisest, siis see on piisav signaal elanikele ja ettevõtjatele, et sellest kohast tuleks kaugemale hoida.
Miks alahinnata neid investeeringuid, mida juba on valda tehtud? Seni on ju pea 26 aastat inimesed ja ettevõtjad toimetanud teadmisega, et fosforiit ei ole Eestis kaevandatav, on arvel passiivse maavarana ning mingit kaevandamist ei tule. Isiklikust seisukohast võetuna muutuksid minu ettevõtte kaheksa aasta jooksul tehtud investeeringud aiandusse mõttetuks, kui kinnistult kaoks vesi.
Kas saab VKG olla üldse tõsiseltvõetav ettevõtja koostööpartnerina, kui puudub arusaam lihtsast eesti keelest. Kui kaks aastat tagasi keskkonnaminister ütles välja, et fosforiit ei ole Eestis kaevandatav, ja sellest hoolimata käiakse ja torgitakse teemat, siis on tegu kas riigikeele mittemõistmisega, Eesti seadustest mööda vaatamisega või enda huvide ülimuslikuks kuulutamisega.
Kes aga väga tahavad fosforiidiuuringutega tegeleda, siis pakun välja hea uuringu, mida igaüks võib oma kodus järele proovida. See ei maksa midagi, lisaks pole vaja kelleltki luba küsida. Võta oma kaevust pump välja või eemalda see lihtsalt vooluvõrgust. Vaata nüüd, mis juhtuma hakkab. Kui kaua on tahtmist oma pere musta pesu küla peal pesemas käia? Kui tihti ja kus saad oma lastele ja naisele peapesu lubada? Kohvivee võid ju poest pudeliga tassida, kuid nõudepesuks pead ikkagi vihmavett ootama. Kui aasta vastu pead, oled nii kõva mees, et võid presidendilt auraha saada.
Kuid kas tahaksid selliselt elada kogu elu, sest keegi su taret ju niikuinii ei osta, kui on teada, et kaevus vett ei ole, või on oht, et see kaob. Pakutav ühisveevärk on küll võimalus, kuid seniste kaevandusvaldade kogemusena kätkeb ka see lahendus hajaasustuse puhul probleeme.
Lõpetuseks saadan hea sõnumi neile külameestele, kes küla peal käivad ja räägivad, et kaevandus tuleb ja kopp lüüakse kahe aasta pärast maasse. Jah, kopp lüüakse kindlasti maasse, aga eesmärgiga ehitada siia elumaju või laiendada keskkonnasõbralikke ettevõtteid.
Kuigi põlvkonnad on vahetunud, pole veel mõistlik meel ja julgus oma maa eest seista Eestis otsa saanud. Sirge seljaga mehi leidub ka siin maal. Kui küsida teise fosforiidisõja võitja kohta, siis – “mis tuleb, seegi on juba olnud”.