Chris Valk ja Hirvo Surva ajavad enne hääleproovi sutsu mehist laulujuttu. Naeruga kaob pabin ja esinemiskramp. Foto: Tairo Lutter

Hirvo Surva lõbusad silmad naeratavad Rakvere linna algkooli lauluklassi klaveri kõrval pabistavale laulupoisile. “Saame tuttavaks,” võtab dirigent jutu üles.

“Chris Valk, kolmas aa klass,” tuleb vaikne vastus.

“Mis laulu sa tead?” pärib Surva.

Noormees mõtleb hetke. “Meie Ants on meistrimees ”

Argsi alanud laul muutub üha vabamaks.

“OK. Väga hea!” sõnab Surva.

Klaver tuleb appi. “Jaa-jaa-jaa” ronivad akordid üha kõrgemale.

“Laulda muidu meeldib?” pärib dirigent, pilk naerune.

Saab vastuseks muheleva noogutuse.

Virumaa poistekoori direktor Ello Odraks tähendab üles noormehe andmed ja annab lauljahakatisele ühes kirja vanematele, et nende poeg on vastu võetud maakondlikku poistekoori. Sopraniks.

Trompetist pajupillini

Chrisi klassivend Andre Põldma laulab “Teele, teele, kurekesed”. Tema “jaa-jaa-jaa” kõlab nagu kogenud ooperimehelt. Kiri kaasa. Aldiks.

Teise klassi poisi Jaan Mesi käed sikutavad särgisaba. “Uhh!” närveerib poiss. Kõrvalestad õhetavad. Õpetaja Ly Hiire toel tuleb laul meelde. “Proovisid poisid pajupilli häält ” kõlab selgelt ja puhtalt. “Jaa”-d hakkavad jälle kõrgustesse ronima.

“Ta mängib trompetit ka,” märgib õpetaja.

“Oehh,” kostab südamepõhjast, kui hääleproov viimaks selja taga. Säravanäolise vastse kooripoisi jalad kipuvad kepsu lööma, kui ta, lubatäht näpus, klassist kaob.

“Võib ju mõelda, et mis see on - tulla ja laulda üks laul, aga lapsele on see suur katsumus,” sõnab Odraks.

Neljas noormees saab koori kõhklemisi. Neid, kel õpetaja arvates viisipidamist napib, proovima ei kutsuta. “Lapsel on endal ebamugav, kui proovis hakatakse talle märkusi tegema ja ta jääb nagunii kõrvale. Mõni saab aastaga viisipidamise kätte ja võib tulla siis tuleval sügisel,” selgitab Ello Odraks ja kiidab linna algkooli, kus igal aastal mõni laulupoiss varuks. Erinevalt mõnest hoopis suuremast koolist.

Lauluaugu serval

Hirvo Surva arvates on Virumaal laulupoisse ikka leidunud, kuigi aastad pole vennad - mõni on saagikam, mõni vaesem.

“Igal aastal alustame uute poiste kasvatamisega otsast, sest osa läheb häälemurdega ära,” sõnab Surva.

Poistekoor kui igiliikur. Edasiviivaks jõuks lauluarmastus. Kes kord koori tulnud, jääb sinna enamasti ka pidama, nimetab dirigent.

Rakvere gümnaasium. Aulas ootab kaks Vasta kooli noormeest. Üheksandast klassist. Hääled murtud ja tahtmine laulu juurde tagasi tulla.

Ajavad klaveri juures Hirvo Survaga vaikselt törtsu meestejuttu. Bassihäälne “Põdral maja metsa sees ” Anti Kõrvelt üllatab häälekatsujad naeruseks.

Viljar Lillemetsa bariton esitab sama laulu.

Noored mehed ei oska isegi öelda, miks nad ei saa laulmata olla. Laulda on lihtsalt tore. “Minu isa ka laulab,” märgib Lillemets.

“Häälemurde aeg on üks segane aeg. Mõnel tuleb aru kiiresti tagasi. Ja nad tulevad tagasi laulmise juurde. Noorte meestena,” räägib Odraks.

Mõlemad noormehed kavatsevad laulda hallpea-eani välja. Enda rõõmuks.

Tekib lauluauk, sest kell 12, kui peaks aulasse jõudma laulujõud gümnaasiumi teisest majast, ei tule kedagi. Telefonikõne selgitab, et 11 klassikomplektil esimesest klassist kuuendani pole välja panna ühtegi laulupoissi. Pole tulijaid gümnaasiumiosastki.

“See ei ole võimalik, et nii suure hulga laste seas pole ühtegi head viisipidajat,” lausub Hirvo Surva. Hääl nõutu ja nukker. “See on õpetajate või kooli tegemata töö.”

Kui üks õpetaja annab mitut ainet ja tunnistab, et ei oska klaverit mängida, siis pole lauluhuvil tekkimiseks võimalustki, tõdevad koorihoidjad. Sest laulutund on väikese koolilapsel enamasti ainus laulukoht.

“Need lapsed ei hakka kunagi laulma,” sõnab Ello Odraks.

“Kui nad algklassides pole laulnud, siis ” vangutab Surva pead.

“Poistekoor saab hakkama nendetagi, aga mul on kahju lastest, kelles ei äratata lauluimet, kes ei saa tunda laulukunsti võlu,” sõnab Ello Odraks.

Partisanina koori

Rakvere reaalgümnaasiumis ootab hääleproovijaid seitse laulupoissi. Väike kantrimees Petrik Vint jätkab uues laadis, päeva naelana leitakse kõrge sopran Artjom Šebašov.

“Tiina Kippel oli valinud lapsed, kes ise tõepoolest tahavad laulda,” kiidab Ello Odraks.

Rakvere põhikoolis astub proovitulle viis poissi, Tapal kaks pluss neli esimese klassi meest, kel tuleval sügisel lootus kooritee jalge alla võtta, Kadrinas seitse. Ja nii ikka koolepidi edasi.

Poistekoor on häälekate mehehakatiste seas in. Ega muidu tooks poistekoori laulja Rasmus Kits koori bassiks venna Lennarti, Rakkes saadaks mittelaulupoiss häält proovima laululembese väikevenna.

Ajalugu on näidanud, et õige laulumees jõuab koori ka siis, kui katsetel põrub. Ja mõni katseaja-mees võib peagi laulda nagu kulda.

Naeruga meenutavad Hirvo Surva ja Ello Odraks, kuidas koori loomisaastal lipsas sinna ja kujunes väga heaks lauljaks poiss, keda katsetel vastu ei võetud.

Kõik näod olid uued, iga kord tegime kohaloleku kontrolli, aga ta oli vait ja jäi kahe silma vahele. Poiss käis usinasti proovis, sokutas nime ka kuidagi kirja, meenutasid hanekstõmmatud muigamisi.

“Alles viis või kuus aastat hiljem, kui ta hakkas koorist ära minema, tunnistas üles, et tuli laulma partisanina. Sest oli ise oma lauluoskuses kindel. Temast sai kohe üks paremaid lauljaid. Ei tea, miks ta katsetel läbi ei läinud,” ei mõista Ello Odraks siiani päriselt koori kurioosseimat juhtumit.

Kui viis veereb, saab õige mees lõpuks ikka Virumaa poistekoori. Kas või läbi halli kivi.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.33