Emakeel ninnutamisest räpini

Inna Grünfeldt
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Räppar Genka ehk Henry Kõrvitsa arvates annavad räppimine ja luuletamine emakeelele väga palju juurde.
Räppar Genka ehk Henry Kõrvitsa arvates annavad räppimine ja luuletamine emakeelele väga palju juurde. Foto: Marianne Loorents

Mis seob Miina Härmat, hoidjakeelt ja Genkat? Ikka meie armas emakeel. Ainult kolmel moel. Lauluna lehvides, lapsega rääkides ja muusikuna räppides.

Räppar Genka, kodanikunimega Henry Kõrvits tõdes Tallinna ülikooli Rakvere kolledži akadeemiliste märtsipäevade emakeelepäeval “Miina Härmast Genkani”, et räpp on nagu luuletamine. “Luuletamine ja räppimine annavad emakeelele väga palju juurde. Võidakse öelda, et risustame oma emakeelt, aga sealt tuleb keelde hoopis juurde ja võib-olla oskame hinnata seda alles paarikümne aasta pärast,” ütles ta.

Tagasivaates hiphopi ja räpi ajaloole rõhutas Genka, et New Yorgi Bronxi linnaosas sündinud muusikastiil on tegelikult rahumuusika, sest tekkis siis, kui vaenutsevad jõugud ehk gängid otsustasid sõlmida vaherahu. “Hakati koos pidusid tegema, hakati tantsima ja laulma.” Genka rääkis, et esimene hiphopi pidu leidis aset 11. augus­til 1973, muusikastiili viljeldakse igas keeles ning eestlaste esimene räppar oli setu rahvalaulik Taarka, kel oli peas 500 räpi jagu tekste.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles