Näitlejad – inimeste vastandid, saatuse saadikud

Pille-Riin Purje
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Ugala teater

Tom Stoppardi võrratu näidend “Rosencrantz ja Guildenstern on surnud” (1966) kuulub absurdikomöödia kullafondi. Shakespeare’i “Hamleti” kõrvaltegelaste asetamine mängu keskpunkti on uhke võimalus mõtestada väikese inimese saatust elu suurel näitelaval.

Üllar Saaremäe eksistentsiaalse võllahuumoriga lavastus Ugalas meenutab mentaalsuselt tema “Johannese passiooni” (Rakvere teater 2005): eks viskle ka Rosencrantz ja Guildenstern (Ros ja Guil) vahekoja ajatus tõmbetuules, kus neile nende surma etendatakse.

Andres Lepik, kel kanda saladusliku Näitleja roll, lausus teleintervjuus: “See on puhas lavastajateater ja me töötame ainult usalduse peal.” Ugala mänguhasartses trupis on usaldusel nii kate kui väärtus. Usaldust eeldab lavastus ka publikult: põrgusse tobe eelarvamus, justkui oleks Stoppardi tekst raske! Rosi ja Guili ebakindlus, pingsad ja kohutavalt naljakad arutlused surma(hirmu)st on just see, millega mõtlev inimene iga päev tegeleb – teatris mõjub enda sisse vaatamine vabastavalt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles