Arvamusliidrite lõuna: Jõhker, Rakvere

Priit Verlin
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Priit Verlin oma uuenduslikku kõnepulti demonstreerimas.
Priit Verlin oma uuenduslikku kõnepulti demonstreerimas. Foto: Erakogu

“Ma ei taha Rakveres vanana elada, sest siin ei pakuta vanadele inimestele suurt midagi …”

See on üle aegade üks tähelepanuväärsemaid mõtteid, mida olen kuulnud. Ja veel kummastavam on kuulda seda noore inimese suust. Huvitav, millises Eesti linnas taibatakse esimesena, millist võimalust selline mõttekäik endas varjab. Mõte linnast, kus vanematel inimestel on täisväärtuslik elu, tundub Eestis absoluutselt mitteseksikas, aga see on tegelikult võti, et saaks tekkida turvaline ja normaalne kogukond.

Normaalse ühiskonna püramiidi tipus peaksid olema meie vanaemad ja vanaisad. Ei, need ei ole inimesed, kes tulevikus meie laste teenitud raha endale pensioniks nõuavad. Need on inimesed, kes võtavad meie lapselapsed ja õpetavad meile, mis on elus tegelikult tähtis ja mis mitte. Ma ei ole kordagi kuulnud, et minu Siberis käinud tädi ja onu oleksid kurtnud oma raske elu üle. Kas nende elu on olnud kerge? Kindlasti mitte, aga austus Jumala ja läbi selle kogu loodu vastu paneb järjekorra õigeks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles