Me tuleme tagasi

Mare Rossmann
, linnakodanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mare Rossmann
Mare Rossmann Foto: Erakogu

Vene ajal tuli kooli käskkiri, mis kohustas kõiki haridusasutusi sõlmima šefluslepingu kohaliku sõjaväeosaga. Nii me külastasime igal aastal sõjaväeosa lahingukuulsuse muuseumi ja nemad aitasid meil korraldada sõjalis-sportlikku mängu Kotkapoeg. Laulva revolutsiooni ajal helistas sõjaväeosa komandör ja kutsus mind rääkima Moskva parteikonverentsist. “Kell kaks ootab teid turuplatsil auto, olge kohal.” Ma pelgasin seda kohtumist, sest mu vene keele oskus on vilets.

Läksin turuplatsile ja maandusin esimeses autos, mille roolis istus vene sõdur. “Kuda jedem, devuška?” (“Kuhu sõidame, neiuke?”) – “Vojentšast (sõjaväeosa),” vastasin. Ta vaatas mind pealaest jalatallani ja ütles ohoo ning lisas, et tema ootab oma majorit. Teisel katsel maandusin õiges autos. Kohapeal ootas mind saalitäis sõdureid ja nende ülemusi. Mina tundlikke teemasid ei puudutanud, rääkisin vaid isiklikest muljetest. Nemad vaenulikud polnud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles