Ramo Pener: Kas rubla, kroon või euro?

Kes rubla ajal kuulus üleliidu­lisse parteisse, võis Nõukogude rubla eest endale pea kõike lubada, kas Keila-Joa kauplusest või kusagilt mujalt. Kes oli pumba juures ja vandus igavest truudust valitsevale režiimile, sellel oli privileeg importkaupade ostmiseks, reisimiseks, polnud vahet, kas välja käidud raha nimetus oli rubla, valuutarubla või  dol­lar. Määrav oli, mida selle pa­beritüki eest endale võimaldada sai. Rubla kurss on tänaseni püsinud juba aastaid suhteliselt stabiilsena. Raha ei haise, ükskõik, kelle pilt seal peal on.

Kõigest kupüür

1992. aastal saime oma raha ehk Eesti krooni, mille maksujõud oli esimestel aastatel väga suur. Kõigil, kel õnnestus rahavahetuspäeval rublad selliselt kroonide vastu vahetada, et kätte jäi umbes 150 krooni, oli põhjust suureks rõõmustamiseks. 500krooniline tundus astronoomiliselt suur kupüür.

Korraga olid kauplused head ja paremat kaupa täis, kuid lihtsureliku rahakott jäi veel tühjemaks kui rubla ajal. Olid siingi erandid. Isikuil, kes õigel ajal ja õiges kohas erastasid ja ärastasid kolhoosid, sovhoosid, metsa- ja piimakombinaadid, oli tugev kapital ning hea stardipositsioon oma majandusliku ja poliitilise karjääri kindlustamiseks.

Majanduslik ja inimlik ebavõrdus oli kohe algselt sisse prog­rammeeritud, et juba eos hävitada igasugune või­malus keskklassi tekkimiseks. Kas rahatäht nimega kroon tõi õnne meie õuele? Kas kroon kroonis eestlaste lubadusi süüa kartulikoori, peaasi, et oma raha?

Palkade suhtarvud jäid samaks, mis nõukogude ajal. Haridustöötajad pidid jätkuvalt har­jutama toimetulemist peost suhu elamiseks, mis sest, et kroon oli seotud tugeva ning stabiilse Saksa margaga.

Kroon kui asi iseeneses ei too­nud õigupoolest mitte kellegi õuele kauaoodatud õnne. Kroo­ni üle võib ja peab uhke olema, aga kas ka sellega kaasneva madala likviidsuse üle? Su­veräänsusel on hindamatu väärtus, aga kas ka Eesti kroonil? Kindlasti on kroonil eestlase jaoks emotsionaalne väärtus, mistõttu ei taheta kergekäeliselt loobuda oma rahast Euroopa Lii­du ühisraha vastu. Riiklik iseseis­vus on kallis ning oma riigi raha samuti.

Ebavõrdne olukord

Kui Nõukogude Liidus olid hin­nad ja palgad kogu impeeriu­mis suhteliselt sarnased või vähe­masti võrreldavad, siis Euroopa Liidu territooriumil on palga- ja hinnavahed kosmiliselt suured. Ei ole mõtet oponeerida väitega, et Eesti eksport on nul­li­lä­hedane, maavarasid meil ka pole ja üleüldse pole meil rikkusi ega tulusid, mida ümber jagada. Miks peaks euro käibeletu­lek (algselt ECU – European Cur­ren­cy Union) tekkinud olukorda totaalselt paremaks muutma?

Saame endale taas väga kõva raha, kus eurosendil on sama väärtus, nagu omal ajal oli kopi­kal. Kaupa on endiselt palju, kuid lihtsureliku ostujõud võib se­nisest veelgi väiksemaks jääda. Meil tuleb põhjatut eurokassat täita oma tagasihoidlike sääs­tude arvelt, makstes sealjuures kin­ni heaoluriikide üle võimete elamisest tingitud eelarvepuudujäägid.

Meil tuleb mängida postsovetliku riigina samade reeglite järgi, mille järgi mängivad kõrgelt arenenud tööstusriigid, kelle kodanikel on pensionipõlveks ko­gutud kena kopikas, mil­le­ga mõnusalt vanaduspõlve vee­ta.

Kapitalistlikel heaoluriikidel oli eurole üleminek vaid emotsionaalne üleelamine. Nende lik­viidsust see eriti ei mõjutanud. Ka sakslastel oli kahju loobuda oma margast, kuid nad ei pidanud loobuma senisest kõrgest elustandardist. Laristamist tuli küll nüüd natuke piirata. Kui me aga võrdleme õpetajate palkasid, siis meie õpetaja hakkab saama kuus umbes 700 eurot, samal ajal kui saksa või soome õpetajad teenivad isegi 2500 eurot kuus. Kus on meie pal­kade konkurentsivõimelisus?

Riigikogulaste, kohtunike, ju­ristide ja advokaatide palgad on tõepoolest üsna võrreldavad hea­oluühiskondades makstavate pal­kadega. Samuti on võrreldavad meie tarbekaupade ja eriti kü­tuse hinnad heaoluühiskondade omadega. Kas tõesti on juba praegu Soomest odavam kütust osta kui Eestist?

Hindade poolest jõudsime ülikiiresti euroalasse, palkade poolest jääbki see ala meile kättesaamatuks. Euro seisab täna kanajalgadel ning nõrgeneb dollari suhtes.

Äkki jüaan?

Kui europrojekt osutub ebaõnnestunuks, kas siis peaks katsetama jüaaniga? Hiinlased on vägagi huvitatud, et nende raha tuleks ülemaailmselt ühisrahana käibele. Hiinlased on tublid ja töökad, loovad ja innovaatilised ning tulevikus hakkavad nad eurole ja dollarile pakkuma üha suuremat konkurentsi.

Kumb on parem, kas oma ra­ha või ühisraha? See kõlab sarnaselt, et kumb on parem, kas rubla või kroon, kroon või euro, euro või jüaan? Sellele küsimusele saab ehk vastata ainult sellest aspektist, et kui kvaliteetsest materjalist raha on trükitud ja kui raske on mingit rahatähte järele teha. Kas konkreetne kupüür kannab nimetust rubla, kroon või euro – see tavainimese elatustaset eriti ei mõjuta.