Jahe hommik Rakvere teatri õuel ja kuskilt kuuldud ilmateade, et täna on oodata vihma, ei heiduta tuletoojate seltskonda. Tuli tuuakse öömajast välja, ette saab loetud igahommikune tulevanne ja väljakuulutatud ajal asume taas teele.
TuleTulemise blogi: päike paistab, inimesed on rõõmsad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie, tulemeeskond, tõotame.
Me viime 2014. aasta laulu- ja tantsupeo tule
Tartust Tallinnasse.
Kõrvetagu meid päike,
tulgu teel vihma või lund,
puhugu tormituul.
Me hoiame tule elavana.
Meie rattakellade kõlin
täitku kogu Eesti!
Meie toodud tõrvikust
süttigu suure peo tuli!
Tule tuli!
Ole tuli!
Põle tuli!
Mine tuli!
Jõua tuli!
Nii see vanne kõlab. Igal hommikul lubadusega, viia tuli Tallinnasse. Seekord siis Rakverest.
Rakvere keskväljakul laulavad lapsed Arvo Pärdi laule, tantsijate esituses saame nautida imelist „Ukuaru valssi“. Tuleratturid teevad auringe ümber Pärdile pühendatud jalgrattaga poisi skulptuuri ümber. Kui kõlab tuleratturitest koosneva puhkpilliansambli teelemineku hüüd, ongi aeg Rakverega hüvasti jätta.
Meie teekond viib läbi mitme valla ja lõunaks jõuame Kadrinasse, kus emakeele ausamba juurde kogunenud rahvamass kõneleb taaskord enda eest. Meie tulekut oodati, et osa saada peotule puudutusest. Lahkdes on rõõm näha kõikjal lapsi, kellel kaelas või peas punased ja sinised rätikesed.
Tapa sõjaväelinnakus saame sõdurikodus süüa sõdurisuppi. Lehtse kammerkoor, kes meiega sel etapil kaasa sõidab, rõõmustab nii kaitseväelasi kui tuletoojaid rõkatava lauluga.
Moe bussipeatusesesse on kogunenud sedavõrd suur hulk rahvast, et otsustame teha sealgi peatuse. Päike paistab, inimesed on rõõmsad.
Porkuni järve ääres, kus kalamehed vaikselt õnge leotavad, on meid taas ootamas hulk rahvast, et laulda ja rõõmustada. Tuletoojatele antakse juua vett ja juurde paekivipulbrit. Maitses omapäraselt, tuletades millegipärast meelde remonti.
Porkunist teele asudes eksime korraks teelt, aga saame kohe ikka õigele teele tagasi.
Ees on Väike-Maarja, kus Viru maleva kodutütred tule väärikalt vastu võtavad.
Tänane lõpp-peatus on Ebaveres, kust teeme veel väikese põike Tuudur Vettiku kodupaika, et laulda tema mälestuskivi juures hämarduvas ja heinalõhnalises õhtus „Su Põhjamaa päikese kullast“.