Kui maalased on taimed kasvama saanud, tuleb laulmise ja tantsimise elik festivalide ja folkide aeg – kogunetakse ja kõõrutatakse ööd läbi. Siia kuhugi mahuvad ka muuseumiöö ja ostukeskuste ööd. Järelikult öös on romantikat ning see tõmbab rahvast.

“Jaaniöösel süüdatakse tuled …” ning meenutatakse, kuidas 1919. aasta juunis Võnnu all von der Goltzi vägedele peksa anti. Kangekaelselt jätkatakse sõnajalaõie otsimist, hoolimata sellest, et botaanikud on selgitanud - tegu on eos-, mitte õistaimega.

Mõned maalased väidavad, et olla oma silmaga sõnajalaõit näinud, ja nüüd ei taha teised ka neist viletsamad olla. Ja nii aastast aastasse.

Suvi toob sekka ka paikkondlikke asju, millest mõni võib üleriigiliseks saada, näiteks Porkuni tünnisõit, Avinurme pütilaat, maasika- ja meefestival. Ah jaa, järjekord läks käest ära – enne ikka ostetakse Avinurmest tünn ja siis järvele!

Pärnus korraldatud hansapäevadest jäi selline võimas mulje, et need võinuks ollagi Euroopa kultuuripealinna üritused.

Tallinn hakkab alles vanu tehasehooneid elustama ja merevaadet tervendama – Pärnus oli see kõik juba tehtud või vanajumala poolt kingitud … Räägitakse, et Vallikäärust minema kolitud kobras käivat öösiti jõe äärest seda Merko uusehitust takseerimas.

Vaevalt ta rahule jääb – kividest ehitatud kaldasse on võimatu pesa ehitada ja kuhilpesa jaoks napib taimmaterjali. Kui just koduaedade õunapuid arvesse ei võta.

Suve teisel poolel tuleb üle Eesti veel suguvõsa– ja klassikokkutulekuid, erakondade suvepäevi, raamatuesitlusi …

Ja palju siit kooliminekute ja jõulu-jazz’ini enam aega on!
Loodus pakub kõigele eelnevale fooniks oma värvigammat – sinililled ja ülased andsid teed võililledele.

Nüüd on kellukeste-kurerehade-põdrakanepi sinililla värvi aeg.

Lindudel on ka käed-jalad tööd täis - noored tuleb elujõulisteks saada, maksku mis maksab!

Sellest järgmises suveloos.