Hollandi lilleline vabadus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hollandi lillefestival ja kevadine Amsterdam – seal võivad seaduskuulekad turistid muutuda ulakaks. Korraliku turistina Amsterdamis mõnd vaatamisväärsust otsides võib kergesti komistada kohvi-shop’ile, kus Hollandi seadusi rikkumata saab proovida kõikvõimalikke meelemürke, mis Eestis trellide taha viiksid.
Ja nii juhtuski. Kuid enne, kui kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et turismifirma Bremmer Reisid OÜ korraldas aiandushuvilistele juba üheksandat kevadet järjest reisi Hollandisse – tulpide maale. Sihtkohta ja tagasi läbiti üheksa riiki, aga kohapeal, Hollandis, sai veedetud kolm päeva. Pikad istumised bussis, mis nii mõnegi reisikaaslase ära väsitasid, tasusid lõpuks end kuhjaga ära.
Lätist läbi sõites rääkis giid Moonika, et eestlane peab end lätlasest paremaks, kuigi peale keele ei erine me oma lõunanaabritest tegelikult mitte millegi poolest. Ja seda me ka bussiaknast loodust vaadates või tanklas WC järjekorras seistes kogesime.
Aga kui sattud Eestiga võrreldes peaaegu sama suure territooriumiga riiki, nagu seda on Holland, on kontrastid kahe väikese maa vahel kolossaalsed.
Madal maa, täis vett ja kanaleid, on ökonoomselt ära kasutatud. Lõputud tulbi- ja lillekasvandused müüvad oma toodangut kogu maailmas, täites hollandlaste priskeid kukruid. Vahemärkusena olgu öeldud, et Hollandi rahvuslill polegi tulp, nagu paljud meist arvasid, vaid hoopis saialill.
Tuulikute tuulte abil kuivendatakse maad, veskites jahvatatakse vilja ja rahvas saab ka tuulegeneraatorite abil kodudesse elektrit. Pole tarvis erinevaid pakette, mis on sundinud eestlasi maksma valguse ja soojuse eest kallimat hinda, kui maksab näiteks soomlane, keda me kadestame ka muude hüvede pärast.
Kuna Hollandis on rahvast palju (16 miljonit) ja maad vähe, on nende koduaiad väikesed, aga omamoodi armsad. Põletatud tellistest majad sobituvad tihedalt pikituna üksteise kõrvale. Majad on ääristatud rohelusega, moodustades omapärase harmoonia.
Aga Keukenhofi lilleaed, mis laiub 32 hektari suurusel maaalal, on koht, kus aiandushuviline võiks kord elus ära käia küll. Iga peenar, plats ja tiigi- või purskkaevu äär on kaunistatud erinevat värvi tulpidega, nartsissidega, hüatsintidega jpt sibullilledega.
Sinna sattudes ahmid endasse lilleilu ja -lõhnu. Sa ainult ahhetad, ohid ja hüüatad: “Milline ilu!”
Kui kummardud mõne lillekese juurde, nii et keskea rõõmud välguvad, põrkad kokku jaapanlasega, kes lühikest kasvu ja mahub tohutus rahvamassis oma fotoaparaatide ja kaameratega hõlpsamini liikuma. Sina aga lükkad jaapanlase elegantse liigutusega “eksekuse mua!” saatel eemale, et ise mitte pikali kukkuda. Pildistada jõuab ta hiljem, teistel ilu nautimist segamata.
Haarlemisse suunduv lilleparaad oli sel aastal pühendatud Hollandi 200aastasele kuningriigile, (möödunud aastal näiteks Venemaale). Suured rekad, väiksemad sõiduautod ja isegi jalgrattad, mis tohututest turistihordidest, kes teeääri palistasid, aeglaselt mööda vurasid, olid kaunistatud lilleõite ja lilleseadetega. Seda oleks parem ise näha, mitte kuskilt lugeda.
Aga turisti silmad peavad olema igaks juhuks ka selja taga. Meie lähedal tiirutas üks kahtlase välimusega mustanahaline, kelle kohta Hollandis ei tohi neeger öelda. Rahakotid tuli igaks juhuks kõvasti vööle kinnitada ja kaamerad kõvemini kätte suruda. Mine tea, millal äkki vägevat lilleparaadi imetlevalt turistilt asjad ära varastatakse.
Haagis asuvasse mini-Hollandisse on koondatud kõik riigi tähtsamad objektid: firmad, ehitised, arhitektuurišedöövrid minivormis. Kõnnid nagu nukumajade vahel ja jälle imestad, kuidas on võimalik, et vajutad nupule ja sinu jalge ees, minilennuväljal ruleerivad lennukid, kanalitel sõidavad laevad ja tänavatel kõnnivad inimesed. Fantastika!
Hollandlaste vabameelsus ja tolerantsus, muidugi ka töökus, on teinud neist rikkad inimesed ning kõrge elatustasemega riigi Euroopas. Hollandlase miinimumpalk on mitu korda suurem kui eestlasel, ikka üle 1200 euro kuus. See muidugi paneb nii mõnegi eestlase neid kadestama. Hollandlasi nende erinevus rikastab.
Eestlased aga ei suuda isegi üksmeelele jõuda, mis vahe on abielul ja kooselul. Kui Hollandis tahab homoseksuaal abielluda omasoolisega, on see seadusega lubatud. Kui Hollandis põhjendab inimene ära, miks ta soovib eutanaasiat, tullakse talle vastu.
Hollandi pealinnas Amsterdamis on rohkem kanaleid kui Veneetsias ja rohkem sildasid kui Londonis. Ka spetskohvikuid, nn kohvi-shop’e, kus narkomaan saab kanepit tõmmates end pilvepiirile ubida. Turist, kes tihedast programmist hoolimata on lõpuks saanud mõnetunnise linnaloa, et omal käel Amsterdamiga tutvuda, sattub mööda minema nii mõnestki kohvi-shop’ist ja uudishimu saab temast võitu, olgu ta kui tahes korralik koduperenaine.
Otsides antiigiturgu, kuhu meid juhatasid kaks lahket homo jalgratastel, kellega valgusfoori juures kokku põrkasime, tuli meil siiski pettuda, sest Amsterdamis pole pühapäeviti, erinevalt Eestist, kõik turud avatud. Ja nii me kohvi-shopp’i sattusimegi.
Üks marihuaanakook maksis 7 eurot, ja kanepisuits 4 eurot. Meie aga proovisime ühe koogi ja suitsu kamba peale ära. Siinkirjutajale mõjus väike annus nii, et ta ei suutnud tükk aega aru saada, miks teda iga asi naerma ajab. Oleks tahtnud sellest ajaloolisest hetkest ka grupipildi teha, ent seal ei tohtinud isegi laua jalga pildistada.
Grupiga kokku saades jätkus naeru, sest pidime koos minema kaema punaste laternate tänavaid ja laksu all olev turist ütles kõigile, et läheb sinna reisiraha tagasi teenima. Keegi seltskonnast küsis, kas käisid kohvi-shop’is, mis ajas jälle naerma. Mõned reisikaaslased olid samuti tutvunud Hollandi liberaalsete seadustega ja marihuaanast valmistatud pulgakomme kaasa ostnud. Õnneks üks tark teadis, et neid ei tohi Eestisse viia. Narkokoerad poleks Rootsi piiripunktis sellise lutsukommi omaniku juurest enam sammugi kõrvale astunud. Naerulagina saatel pidi kommiomanik hakkama oma kaupa maha müüma.
Amsterdami punaste laternate tänaval töötab prostituut legaalselt. Nii mees (gigolo) kui naine, kelle kutsumus on pakkuda seksuaalset naudingut, maksab maksud ja kõik on rahul. Giid hoiatas, et tänavatel pildistamine on keelatud. Kui keegi üritab, võidakse talle ukse vahelt koguni söövitavat hapet näkku, riietele või vastu kaamerat visata.
Kuna giid sammus mööda kitsast tänavat kõige ees, käes pikk vihmavari, tipus punane tulp kui taktikepp, suleti lõbumajade aknad musta kardinaga rutem, kui me sisse vaadata jõudsime. Ainult paari akna taga oli näha lõbulinde. Saime pilgu heita tüsedale poolalasti neegrinaisele ja heleda peaga kõhnukesele sekspesus tüdrukule, kes mobiiltelefoniga kõneldes vist kliendile teenust pakkus.
Giid rääkis muheda loo kahest kaksikõest, kes otsustasid pärast 40aastast prostituudistaaži 70selt pensionile jääda. Oma elutööst kirjutasid õed kaks raamatut. Üleriigiline kuulsus ja edu kindlustasid neile mugava vanaduspõlve.
Nõndanimetatud tavaline hollandlanna on feminist ja tunneb end meestega võrdväärsena, joob õhtuti pubis õlut, tõmbab suitsu ja ropendab. Ta ei kuluta mehe raha selliste lolluste peale nagu kunstküüned, kunstripsmed, kaalujälgimine või mõni muu tibindus ja seeniorbeibendus.
Logiseva jalgrattaga, mille külge on kinnitatud lillekorvid, õllekastid ja lastetoolid, vuravad naised mööda kitsaid Amsterdami tänavaid, häbenemata sõiduriista vanust ja väljanägemist, et äkki keegi märkab, kui kole ratas tal on. Rembrandti-aegseid lopsakate vormidega naisi, kes tollal moes olid, tänavapildis palju silma ei hakanud.
Küllap on see tingitud ka sellest, et Hollandis elab palju rahvaid, kes on endistest asumaadest emamaale elama kolinud ja kohalikega segunenud. Punaste juustega jässakat hollandlast võib kohata maapiirkondades, kus nad tegelevad lisaks lillekasvatusele ka juustutootmise ja puukingade valmistamisega. Vaba aeg, mis reisil antakse, möödub kole ruttu. Siiralt on kahju sellest, et ei jõudnud omal käel Vincent van Goghi muuseumi külastada. Van Goghi peetakse üheks tuntumaks Madalmaade maalikunstnikuks.
Oma eluajal aga suutis ta maha müüa kõigest ühe maali. V. Goghi pintslilöögid annavad edasi Hollandi looduse ilu nii, nagu kunstnik tollal seda nägi. Ta kasutas maalimist, ütlemaks midagi lohutavat, nagu seda teeb muusika. V. Gogh maalis oma lõuenditele palju karikakraid – armastab-ei armasta lilli, mis peegeldavad tema tundeid ajal, mil ta oli eikeegi.
Vaene kunstnik, kes molberti ja paletiga musta masendust loodusesse maandama läks. Kahjuks jäi ta oma kaasaegsetele lõplikult mõistetamatuks ja lõpetas elu enesetapuga. Nüüd on tema teosed hindamatu väärtusega ja kunstioksjoni pidajate haamrilöökide all tõusevad nende hinnad meeletutesse kõrgustesse.
Aga ükski prohvet pole kuulus omal maal ja iga pidu saab kord otsa. Nii ka tore reis Hollandisse. Rootsi ja Soome piiripunktis ei jäänud keegi valvsate koerte ja tolliametnike pilgu all keelatud ainete smugeldamisega vahele. Rõõmuvärin läbis hinge, kui kilukarbil kujutatud Tallinna siluett illuminaatoreist paistma hakkas. Mujal võib hea olla, aga kodus on ikka kõige parem.
Eestis on metsa ja maad ühe inimese kohta kümneid kordi rohkem kui Hollandis. Maad, mis on rahvast katnud ja toitnud ka rasketel aegadel, läbi sõdade ja musta surma. Maa, mis kõik pole veel välismaalastele maha müüdud. Maa, kus väiketaludes ja linnas harivad oma aedu tublid ja töökad inimesed, kes kuuluvad aiandusringidesse, maanaiste seltsidesse ja paljudesse kodanikeühendustesse ning võtavad osa igakevadistest koristustalgutest “Teeme ära!”.
Käigem külas teistel rahvastel, aga tulgem koju tagasi! Ka meil on peale laulupidude palju muudki, mille üle uhkust tunda. Või nagu Siiri Sisaski laulus: “Mis maa see on? Ma siit põgeneda võiksin kasvõi joostes, kuid miski hoiab tagasi veel mind.”