Connemara ürgne üksildus

Inna Grünfeldt
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mick Dowd (Hannes Kaljujärv) on küll vaikne, aga suure plahvatusjõuga mees. Maryjohnny (Ines Aru) teeb järeldusi.
Mick Dowd (Hannes Kaljujärv) on küll vaikne, aga suure plahvatusjõuga mees. Maryjohnny (Ines Aru) teeb järeldusi. Foto: Rakvere Teater

Haud võib küll olla tuulevarjuks, kuid kas see kaitseb inimest ka kuulujuttude eest? Vaevalt. Teravad keeled noolivad nii kõdunevaid kolpasid kui ka elusaid hingi. Connemaras miilab (puhastus)tuli.

Üks pealuu vaevab inimeste meeli. Tegelikult mitte üks, vaid kõigi külakalmistul sügiseti väljakaevatavate kolpade saatus, aga üks neist justkui põletaks. Uudishimu kraabib paljaks inimese hinge. Martin McDonagh’ “Üks pealuu Connemaras” Uuskülas Tooma talus leiab connemaralase sinus eneses.
Connemaras hõõguvad jutud tulise tuha all ning pisuke nali või sõnakübe puhub üles kõrge klatši- ja laimuleegi. Põletusteta ei pääse keegi. Vaimust vaesemate pindmised haavad paranevad kergemini, enese sügavikku tunnetaval inimesel valutavad armid elupäevade lõpuni.
Ega ta konte hauaski rahule jäeta, aga vähemasti hinge ei saa kahtlustused siis enam puudutada. Selles elus vilksatab harva üksildusetunneli lõpus valgus.
Mick Dowd siiski loodab. Et Maryjohnny Rafferty ei astu igal õhtul tema uksest sisse üksnes lõuatäie puskari pärast. Et selles on kübeke inimlikku hoolimist. Ehk ongi. Vähemalt Rakvere teatri tõlgenduses.
Üllar Saaremäe lavastus, mis algaks justkui “Leenane’i kaunitari” lõpust, koorib vaatajat naerunoaga. See lõikab vahedamalt kui tragöödiaväits. Inimliku tragikomöödia kaudu, kus raskeid asju lausutakse kerge keelega ning tegelased viskavad võllanalja ja käituvad jaburalt, aga jäävad elukoomika ausatesse piiridesse, poeb lugu vaatajasse ehk sügavamalegi, kui ta tahaks.
Niisugused inimesed ei pruugi kuuluda kriitikute tutvuskonda, aga see ei tähenda, et neid pole olemas. Elus on värvikamaidki. Külakolkas, alevis, linnas. Näitlejate musta huumori meel ja piiritaju nende eredate isiksuste loomisel on imetlusväärne, rollitunnetus täpne.
“Connemara” kvartett mängib ühtselt, mõnusa partneritunnetusega, üksteist kuulates, tundlikult nüansse püüdes ja neile lennult reageerides. Laval on ilus elus suhtlemine. Vallatult süngeid vinjette jagub kogu lavastusse.
Mick Dowd, Connemara hauakaevaja, kelle triibuvaibalise ja askeetlikult koduse kambri (kunstnik Kristi Leppik) nähtamatu seina taha peitub vaataja, on üks terase talupojamõistusega ja sisemise õiglustundega mees. Hea, karm, sünge huumori ja kinnise loomuga mees. Ta on teistsugune. See on külas lubamatu. Pole ju paremat jutuainet kui arutada, kuidas ikkagi tema naine suri.
Kui Hamlet soovi(ta)b Poloniust õrritades minna parimasse tuulevarju – hauda, siis punapäisel iirlasel pole kõledas elutuules sellestki abi. Haualistega saab ta hästi toime, aga elusate silmis pole kuulujutupõhisest paariaseisusest pääsu. Ole südametunnistuse, kohtu ja kõigevägevama silmis kuitahes õige, naabrite kurjas südames jääd igavesti mõrtsukaseisusse.
Kuigi afektses ja efektses seisundis, mis kulmineerub kolpasid põrmustava võimsa tantsuga, lööb välja ägedaloomulise möllumehe jooni, on ­ainus, mida Mick igatseb, hingerahu. Endaga on ta rahu teinud, niipalju kui piinav igatsus üldse võimaldab.
Hannes Kaljujärve Mickis mängivad pilgud, ilmed ja häälekõlad tuhktuhmist nõelteravani. Hullavalt naerune tembutamine Maryjohnni (Ines Aru) ja puskaripudeli seltsis mureneb pinges kärsituseks Mairtini (Imre ­Õunapuu) kui sõnumitooja saabudes. Hauamulda kraapiva labida muutlikud rütmid märgivad meeleolu, ehkki lai naeratus saadab kõige pöörasemaid väljamõeldisi. Paisu tagant välja pääsenud raevu surumine vasaralöökidesse ja kainenemine ainsa hetkega, kui Mairtin on kogemata välja pladranud kohutava tõe. Sihikindlus ja otsustavus, millest saab parastav tasane naer, kui tuli, mis ei puhasta, nilpsab ahjus paberitüki ja sõnad, mille puhul vaid kaks – mees ja Jumal – teavad, kas neis oli tõde. (Kolmas teaks ehk ka, kui tal oleks sutikegi oidu.)
Micki igaõhtune jutukaaslane Maryjohnny Rafferty on kaval külamoor, kel rohkem ­uudishimu kui ümbruskonnal pakkuda uudiseid selle rahuldamiseks. Küllap on Thomas Hanlon pärinud oma detektiivikire just vanaemalt, kes ei väsi uurimast, kuhu pani Mick Dowd tema kallite kadunukeste kondid ja mismoodi hukkus mehe abikaasa. Küll ta uuristab ja kangutab, otse ja kavalusega, hea sõna ja kurjade kuulujuttudega. Ines Aru Maryjohnny on mängur igas mõttes. Tema taskuid täidavad bingopliiatsid ja sohitegemise teema on nõnda õrn, et sellele tuleb vastu anda mõrvakahtlusega.
Maryjohnny silm on kogu aeg valvas ja terane, kõrv valmis kuulma rohkemgi, kui kuulda oleks, ning süüdimatul toonil öeldud sõnad pilluvad provokatsioone. Micki juurde veab teda eelkõige klõmakas ja uuri(sta)-misjanu, soov mõistliku inimesega sõna juttu ajada on teisejärguline. Tema valvas silmside puskaripudeliga on omaette nähtus. Vaid lapselapsed võtavad kange naisejuurika tõeliselt heldima ja toovad häälde eriti soojad toonid. Ines Aru Maryjohnnyt on põnev jälgida igal hetkel, ka siis, kui mehed esiplaanil, sest nii sisemiselt kaasasolevat ja vahelduvailmelist vaikimist näeb harva.
Maryjohnny lapselapsed, muidumees Mairtin Hanlon (Imre Õunapuu) ja politseinik Thomas Hanlon (Velvo Väli) on vanaemaväärilised järeltulijad. Ambitsioonid, uudishimu ja ­eetiline imbetsilsus koos veidra pehmesüdamelisusega on neile ühtemoodi omane. Kellelt vennakesed pikad juhtmed ja vigase diktsiooni on pärinud, kes teab, igatahes mitte teraselt Maryjohnnylt.
Imre Õunapuu mängib Mairtinit, ennastimetlevat pooletoobist tühikargajat, südi sisukusega. On ilusaid üleminekuid ja häid värve, püha lihtsameelsusega tembitud kurjust ja headust. Viis, kuidas igavesel poisikesel Mairtinil loba justkui ajust sõltumatult voolab, tuues päevavalgele räigeid tõiku, on viidud lähedale piirile, kus välja lipsav tõde võiks vaatajal äärepealt kõrvust mööda minna. Ent just sel kombel jõuavad sõnad vägagi täpselt kohale ning eriline muuseas-toon teeb neist näkku laksatava piitsahoobi. Ja mitte üksnes Mickile. Mairtini “Püha öö” on aga äraütlemata kaasahaarav.
Kui esietendusel oli noorel näitlejal rollis veel kohati pisukest ebalust, on etendustega kindlus ja vabadus aina süvenenud ning valminud tuumakas roll.
Velvo Väli Connemara-rollide kolmnurka sulgev politseinik Thomas Hanlon on eelmistega võrreldes sootuks teist masti mees. Kontrollimatu enesekesksus ja piiritundeta karjääriiha teevad temast sisimas tõelise monstrumi. Targu lastakse esmalt esile tulla tema parimal küljel ja politseinik paistab juhmipoolne, aga üsna muhe mees. See halliseguste juuste ja poisikeselikult heleda naeratusega õhinas kõrend ei paista kedagi ohustavat, kõige enam minevat vennale ohutuseteemalisi hirmujutte rääkides üle piiri. Eetikakruvi täieliku puudumise ilmsikstulek on sel taustal rabav. Thomas Hanloni must pool, rumal ja tegus empaatiavõimetus ja valmisolek mistahes alatuseks, paistab läbi välise pehmuse eriti võigas ja spontaanne kristusepoos jahmatav.
Lavastusele annab erilise tooni õuepilt heinamaalikus surnuaias iidsete saarepuude all. Seal puhub tõeline tuul, kaiguvad viiulid, heliseb taamal politseiniku jalgrattakell ja kaevatakse ehtsat mulda.
Kalmistul leiab aset peenelt jämekoomiline, sisemisi niite pidi inimolemuse sügavusse tungiv stseen. Küsimus sellest, kas kassi ja hamstrit saab ühte patta panna, polegi nii lihtne. Igaühel on sellele oma vaatenurk. Nagu kõigele muule argisele ja absurdsele siin ilmas.
Sest igaühel ongi oma maailm. Ühes sehkendab bingopiletitega uudishimulik täidlane iirlane Maryjohnny Rafferty, teises fabritseerib süütõendeid edutamisjanus politseinik Thomas Hanlon.  Üks, kus pealuudega mängib lihtsameelne Mairtin Hanlnon, ning teine, kus elab oma igapäevast hingevaeva Mick Dowd.
Inimeste vahel on valgusaastad. Aga nad mahuvad ühte külla, ühte tuppa ja viimaks ühte surnuaedagi. Klatšijutud, millest saavad legendid, jäävad igavesti hõljuma nende ürgse üksilduse kohal.

TEATER

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles