Heino Ross: laulupidu on kvantiteedi pidu

Millal te ise viimati laulupeol käisite ja kas plaanite ka tänavu minna?
Ei, mul on tervis kehv, aga ülemöödunud korral, kui laulupidu peeti, olin kohal.

Kas viimane kord laulupeol käies tekkis hinge samasugune ärev tunne nagu siis, kui ise laulukaare all seisite?
Ikka. Ega sellel ei ole olulist vahet, milline repertuaar on. Eks laulupeol on kaks poolt. Üks on kuulaja, kellele meeldib rahvaga koos olla – tekib ühtsuse tunne. Laulja laulab seal laulmise pärast, isegi mitte laulu sisu pärast, vaid seepärast, et meid on laulukaare all nii palju ja me oleme selle nimel nii palju tööd teinud.

Mida arvate repertuaarist, mida tänapäeva laulupeol esitatakse?
Ma vahest ühinen oma klassivenna Kuno Arengu arvamusega, et kahjuks on hakanud koorilaule kirjutama amatöörid. Aga ühte koorilaulu kirjutada ei ole niisama lihtne. Võtame näiteks “Ta lendab mesipuu poole”, “Koit”, “Mis maa see on” – sellised lood ei tule nii lihtsalt … Aga repertuaar on nõrk seepärast, et suured heliloojad ei vaevu koorimuusikat kirjutama.

Kas koorimuusika on tänapäeval siis väheprestiižne?
Kui on väga hea koor, siis sellele kirjutada on prestiižikas, aga väga häid koore on Tallinnas ainult üks – RAM, mille kuulamisel võib saada tõelise kunstilise elamuse.
Kõiki neid isetegevuskoore on tore kuulata, aga nad ei ole professionaalsed. Seetõttu tänapäeva suured heliloojad eelistavadki näiteks segavorme.
Teine asi on selles, et omal ajal oli see suur au, kui sinu kirjutatud laul lauldi esiettekandes laulupeol maha. Nüüd mängib kõigepealt rolli see, kui palju laulu kirjutamise eest tasu saab.
Mulle tundub, et luuakse lugu, mida minnakse laulupeole laulma – see on vale samm. Kõigepealt peavad koorid seda laulu natuke sisse laulma, et see omaks võetaks.

Teie olite tuletoomise mõtte algataja. Tänavune laulu- ja tantsupeotuli liigub juba pikemat aega maakonnast maakonda jalgratastel. Kuidas liikus esimene peotuli?
Hobustega. Ega see tule toomine ei olnud uus asi, tuld toodi ka siis, kui laulupeo sajandat aastapäeva tähistati. Muidu võeti tuld Tõnismäelt. Minul tekkis tulega teine mõte.
Minu arvates pole tähtis see, et viia tuli Tartust Tallinnasse. Tähtis on see, et tuli jätaks igale poole, kust ta läbi läheb, jälje. Ja jälje jätmine tähendas omakorda seda, et sa tegid peatuspunktis tingimata ühe simmani või väikse laulupeo.
Esiteks seepärast, et hobused tahtsid puhata, teiseks, mis oli kõige tähtsam – see tuli tõi laulupeo mõtte ka nende juurde, kes laulupeole ei saanud minna. See oli väga emotsionaalne.
Viimasel ajal on tuletoomine vigurdamiseks läinud. Võib ka nii teha, aga ma eile just vaatasin seda jalgrattakäru. See ei ole tule jaoks küllalt soliidne. Kui meie tule teekonda tegime, siis meil läks kolm ratsanikku ees, siis oli tulevanker ja siis pikk vanker.
Sellesse vankrisse oli igavene suur trügimine – iga vallavanem tahtis sinna peale saada, välja arvatud peadirigendid, kes ei tulnud seda ühtegi korda vaatama.
Kuidas ikka üksikute talude juures olid rahvariides memmed tee otsas ja said tuld võtta.
Hoopis teine asi on, kui külasse sõidab hobune koos killavooriga, mis võis olla kuni kilomeetripikkune.
Ma ei ütle, et tuld ei või kanda jalgratastel, aga tuli peab olema püha ja jalgrattavankris see püha ei ole.

Kas laulupeol on teie arvates tulevikku?
Kindlasti on, sest kõikidele neile koorilauljatele, kes aastaid laule õpivad, on vaja võimalust õpitut näidata.
Kui ainult selle repertuaari mõistlikuks saaks. Laulupidu ei ole kvaliteedi pidu, vaid kvantiteedi pidu.

Kuidas teist sai Eesti Meestelaulu Seltsi looja?
Ma ütleks, et olin pigem selle mõtte väljaütleja.

Millest see mõte siis tekkis?
Ausalt öeldes oli mul isiklikult neist ülbitsevatest venelastest kõrini. Ja kui tekkis niisugune aeg, mil võis hakata liigutama, siis ma mõtlesin, et midagi peab hakkama tegema. Kuna ma olin samal ajal Eesti teaduste akadeemia koori president, siis mul tekkis mõte, et katsuks koorid kuidagi kokku tuua.

Kui palju oli teil sidemeid teiste kooridega?
Peale seda, kui see mõte sai enam-vähem teoks, võtsime kõikide kooridega ühendust. Ega me seda tegevust ei alustanud ka päris tühjalt kohalt, sest enne seltsi loomist oli kooriühingu juures meeskooride sektsioon. Meile oli teada, palju meeskoore on.
Kooriühingu meeskooride sektsioon korraldas iga nelja aasta tagant meestelaulu päevi. Seltsi loomise mõttega tulime lagedale 1988. aastal, kui oli Kuressaares meeste laulupäev. Võtsin südame rindu ja ütlesin, et aitab küll sellest Vene jamast.
Peamine probleem seisnes selles, et seltsi loomise mõte tekkis altpoolt, mis loomulikult kellelegi ei meeldinud, ka suurtele dirigentidele mitte – mingid koorilauljad hakkavad tegema meeskooride seltsi, samal ajal kui n-ö jäme ots peaks olema dirigentide käes. Aga meie mõte oli hoopis vastupidine – dirigendid sellest ühingust välja lükata.

Kas dirigendid püüdsid selle seltsi loomist kuidagi ka takistada?
Ei, nad ei püüdnud takistada, aga nad ei saanud aru, mida see tähendab ja kuidas sellesse suhtuda. Isegi Gustav Ernesaks oli teatud kahtleval seisukohal, rääkimata kooriühingust. Asi oli ju selles, et tol ajal ei tohtinud mitukümmend aastat altpoolt mitte midagi teha. Aga meie just nii tegutsema hakkasime. Kuidas siis nii, et partei korraldust ei ole ja järsku hakkavad mingid vennad seltsi tegema.

Kas n-ö ladviku mõistmatuse tõttu võttis seltsi loomine ka kauem aega?
“Mõistmatus” ei ole päris õige öelda, aga nad ei tulnud ideega kaasa, mis oli meile tegelikult absoluutselt ükskõik, sest selts hakkas väga vägevalt tööle ning arenema, ja praegu on see kõige kõvem lauljaid ühendav selts.

Millise emotsiooniga võtsid koorid ise vastu teie idee seltsi loomisest?
Väga hästi, kõik tahtsid midagi teha. Ja kuna me seadsime selle asja kohe mõningal määral venevastasuse pinnale ja vabaduse poole, võeti tolleaegset olukorda arvestades see küll mõningal määral arglikult, aga siiski hästi vastu. Mõned ülesastumised olid küll sellised, et ma pärast mõtlesin, kas tullakse ja võetakse mind kohe kinni või … Aga aeg oli juba teine ja venelane pakkis vähehaaval oma asju kokku. Seda ma ­tean, et putši ajal olid rahvavaenlasteks kuulutatute nimekirjad olemas ja selles nimekirjas ma olin.

Ütlesite, et hakkasite seltsi looma seepärast, et see kandis ka teatud venevastast meelsust. Kuidas suhtusite repertuaari, mida Nõukogude ajal laulupeol lauldi?
Ega laulupeorepertuaar ei olnud Nõukogude ajal lauljale mõeldud nii, et nüüd me laulame seda ilusat laulu. See oli sundrepertuaar ja seda tuli õppida selleks, et pääseda laulupeole, aga laulupidu oli eestlasele iseolemise plahvatus. Ei ole enam vaja rääkida, kas laulupidu on vaja või mitte, see tuleb võrdlemisi iseenesest.