Tulin Rakveresse esimest korda 2012. a oktoobris. Kui olin teatrimaja üle vaadanud, asusin linna uudistama. Ilus. Eriti rõõmustasin parkide üle, mida siin jagub. Samas jäid kesklinnas silma üksildased suured paneelelamud. Pole midagi parata, et iga võim jätab tänavapilti oma arhitektuurse jälje. Juba siis hakkasid ideed peas liikuma, kuidas saaks neid suuri maju kuidagi loogilisemalt linnaruumi sulandada.
Tellijale
Aita väärtustada oma linnaruumi!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd olen teatris toimetanud poolteist aastat ja tasapisi suunanud oma kunstilist tegevust ka väljapoole maja. Tegelen enamasti sisearhitektuuri, visuaalse disaini ja graafikaga ning lisaks olen suur arhitektuuri fänn. Jälgin linnaruumi huvitavaid arenguid igal pool maailmas, see on hobi. Hoian end kursis uuemate arhitektuuri ja disaini saavutustega, seinamaalingute ja grafitiga, mis on nüüdislinnaruumi lahutamatu osa. Eesti eesrindlikumad linnad on seinamaalingute tegemisel Tartu ja Võru. Mõtlesin kohe, miks mitte teha seda ka Rakveres.