Kohutav ja ilus Rooma – Igavene linn

Eva Samolberg-Palmi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karastava külma veega purskkaevudest tänavanurkadel leiavad kuumal päeval jahutust nii inimesed kui ka loomad. Vesi neis kaevudes on jääkülm ja tõeliselt maitsev.
Karastava külma veega purskkaevudest tänavanurkadel leiavad kuumal päeval jahutust nii inimesed kui ka loomad. Vesi neis kaevudes on jääkülm ja tõeliselt maitsev. Foto: Eva Samolberg-Palmi

“Kui ma esimest korda Rooma tulin, olin 26aastane.” Need sõnad lausus Toni Servillo kehastatud tegelaskuju omamoodi kultusfilmiks tõusnud linateoses “Kohutav ilu”. Mina jõudsin Igavesse Linna mõni aasta vanemana.

Ja just Servillo mängitud melanhoolne 65aastane Jep Gambardella, Itaalia pealinna hingemattev ilu ning Arvo Pärdi “My Heart´s in the Highlands” olid need, mis mind keset kõledat jaanuari Rakvere teatrikino otse selge veendumuseni viisid – Rooma.

Jah, ma olen hull – ütlesin neile, kes imestunult kulme kergitasid ja küsisid, miks minna keset Eestimaa suve soojale maale, kuhugi, kus on nii palav, et kuumus lööb sulle kui nuiaga pähe.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles