Eva Samolberg-Palmi
eva.samolberg-palmi@ajaleht.ee
Tegelikult hämmastas Kersnat suur rahvahulk, kes tema kohalviibimise tõttu Võsule oli kogunenud, seda enam, et vestlusõhtul Maire Aunastega oli huvilisi sootuks vähem.
“Ma kohe pärast helistan Mairele ja ütlen, et minul oli rohkem rahvast,” tähendas Vahur Kersna naljatledes.
Kuna ajakirjanik enda sõnul ei oska laulda ega pilli mängida, jagas ta kohalesaabunutega häid mõtteid.
Peaasjalikult keskenduti jutuajamise esimeses pooles Kersna 2011. aastal ilmunud elulooraamatule.
“Üks mõte, mida tahaksin teiega jagada, on, et kui juhtub olema sobiv hetk, siis kirjutage oma elust raamat,” pani mees kohtuma tulnutele südamele. Tema sõnul võib olla sellist aega ja ka kirjutamise põhjust raske leida, aga ühel hetkel see aeg tuleb.
“Minuga nii läks. Lamasin valgete seintega toas voodis ja väljavaated sealt tõusta ei olnud just üleliia suured. Aega mõelda oli palju. Ühtäkki ilmusid valgele seinale read ning nii lihtne tundus olevat neid sealt maha kirjutada,” rääkis mees.
Raamatu kirjutamist peab Vahur Kersna oluliseks ka seepärast, et kõik talletatud mõtted ja ideed jätavad olulise pärandi tulevastele põlvedele.
“Mul oleks väga hea meel, kui minu isal või vanaisal oleks olnud seda aega, et raamat kirjutada, sest lapsed kipuvad kordama oma eelkäijate käitumismustreid. Kui oleks aga võimalik teada saada, kuidas käituda või kuidas midagi mitte teha, aitaks see edasi,” arutles ta.
Loomulikult huvitas publikut, kas kolm aastat tagasi ilmunud raamat jääb kirjamehel viimaseks.
“Kirjutasin seda raamatut kaks aastat, muutsin mitu korda, et iga koma oleks paigas. Tegin kaks aastat tööd, ja kui läksin raamatuesitlusele, küsiti minult, millal tuleb uus raamat. Uut raamatut ei tule, vastasin siis,” rääkis Kersna, kuid ütles seepeale, et uus raamat on tal tegelikult juba valmis.
Küll oli mees plaaninud lasta teise raamatu avaldada pärast oma maise teekonna lõppu, kuid hakkas mõtlema, et sellisel juhul võib väga kaua aega minna.
“Ma ei tea, millal see ilmub, aga ilmselt minu juuresolekul ikka,” ütles ta.
Ka uue raamatu idee tuli Vahur Kersnale kummalisel moel. Nimelt hakanud temaga ühel hetkel rääkima hääl, mille pärast ta end juba hullumeelseks pidas.
“See hääl käskis mul kirjutada raamatu. Mina vaidlesin vastu. Ütlesin, et mul on raamat juba valmis. Siis hakkas tekst jooksma. Kui ma oleks saanud mälupulga kõrva taha panna, oleksin kogu teksti kätte saanud,” jutustas ta muiates.
End peab Kersna kirjanikuna ülima hoolega kirjutajaks. Tegelikult meeldib talle kõiki asju väga hoolikalt teha.
“Ma tahan, et sõnal oleks kaalu, et lugejale oleks see nauding, kui ta minu kirjutist loeb. See kehtib nii raamatute puhul kui tele- ja ajakirjanikutöös.”
“Hea teose mõte on inimest puudutada, kuid tänapäeval on meid ümbritsev infomüra nii suur, et tihtilugu ei oska me end selle eest kaitsta. Nii vaatamegi telekast mõttetut saadet, millest pärast ei mäleta mitte midagi.”
Kersna meelest on tähtis õpetada ka lapsi eristama olulist infot ebaolulisest ning end kaitsma info ülekülluse eest.
“Pikas perspektiivis me ju ei tea, kuidas see kõik inimestele mõjub. Ilmselt teeb lollimaks. Kui mitte kohe, siis järgmiste põlvede puhul avaldub. Samuti ei tea me ju, kuidas mõjuvad inimajule mobiiltelefonid, sest need on meie kasutuses olnud napid paarkümmend aastat. Mis saab viiekümne aasta pärast, seda me ei tea,” kandus ajakirjanik oma jutuga juba kaugematesse sfääridesse.
Tegelikult hindab mees realistlikku ellusuhtumist. “Mõnikord jään kuulama mõnda raadiosaadet, kus mitu tundi räägitakse mingitest teistest dimensioonidest. Ma saan aru, et need on olemas, aga praegu elame reaalses maailmas reaalsete inimestega, kellele tuleb otsa vaadata ja püüda aru saada, mida nad tahavad. Päris uhhuuks ei maksa minna.”
Ajakirjanikuna tunneb Kersna vajadust end televisiooni ja pabermeedia vahendusel maailmaga kursis hoida. Tema meelest on see suisa tervislik.
“Ma ei saa aru inimestest, kes ütlevad, et kõik on jama ja miski ei huvita. Kuidas nii saab elada? Ma vaatan sügisel ära kõik uued telesaated ja otsustan siis, mis on jama ja mis mitte. ”
Üldiselt kulges kohtumisõhtu Vahur Kersnaga meeleolukalt ning isegi pärast tunni möödumist palavas ruumis ei paistnud inimeste nägudelt tüdimust.
Ukulele perenaise Ada Kiipuse sõnul on kohtumisõhtud Võsu populaarses kontserdipaigas hästi vastu võetud. Varem on rahval olnud võimalik juttu ajada näiteks Andrus Kivirähu, Maire Aunaste ja Tiina Tiitusega. Kersnaga oli tema sõnul kohtumas inimesi Haapsalust, Türilt, Kohtla-Järvelt ja mujaltki. Järgmine kohtumisõhtu Ukuleles toimub 30. juulil, mil Ada Kiipus esitab oma luulet, musitseerivad noored muusikud Mari-Liis ja Anu Tommula ning Jaan Aunapuu.