Eestivene kirjaniku Andrei Ivanovi möödunud aastal ilmunud romaanis “Harbini ööliblikad” leiduvad sõnad meie riigi kohta 1920ndatel ja 1930ndatel: “Tilluke riik, röögatud kartused. Mida väiksem loomake, seda hullemini väriseb.” Nende sõnade tähendus, nagu mõnevõrra ootamatult oleme kuulnud-näinud, polegi tänaseks muutunud – kuigi on sisendatud parema lootust, kuigi on usutud inimmõistuse tarkusesse ja jõusse.
Tellijale
Ilu ja kartus – selle suve kaaslased
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Isegi siis, kui ise keeldud hirmus elamast, kostab see raamatust leitud mõte kaasinimeste ja koguni külma närviga diplomaatide ja poliitikute sõnade kaudu juba kaugetesse metsatukkadesse. Olgugi et raiesmikel lõhnavad maasikad, karikakrad on õitsemishoos ja põdrakanep puhkemisootel, vilgub alateadvuses midagi kartuselaadset.