Surm ei lähe kellestki mööda

, rakverlane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

“Surm ei lähe kellestki mööda,” ütles minu eakas isa, kui sai pea kaks aastat tagasi teada, et põeb rasket Parkinsoni tõbe. Vana mehe sõnad tegid tookord haiget, aga olid kui tõehetk meile, tema lastele, et tal on ju õigus.

Lubasime isale, et haiguse süvenedes oleme talle igati toeks. Ja kui kord tuleb lahkumine, toimub see väärikalt.

Mõni inimene jääb õhtul magama ja hommikul enam ei ärka. Teine aga ootab abituna voodi külge aheldatuna oma viimset tundi mitu aastat, ahastades, et surm ka ei tule.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles