Trio Valendik astub kontserdisarja „Tumeromantika õhtud 2014“ raames üles pühapäeva õhtul kl 18 Rakveres pangamaja saalis. Bändi Väike-Maarja juurtega kitarrist Anti Lillak rääkis intervjuus Virumaa Teatajale, kuidas sünnivad nende lood ja mis on triole tähtis.
Kuidas Valendik tekkis ja oma nime sai?
Enne Valendikku mängisime koos kitarrist Siim Rääguga meloodilise doom-metali bändis Aldevia. Kui see ansambel tegevuse lõpetas, pidasime paari aasta jooksul plaani koos musitseerimist jätkata, kuid esialgu asi plaanidest kaugemale ei läinud. Läks kaua läks, viimaks võtsime end kokku ja hakkasime 2009. aasta paiku koos pilli mängima. Kõige esimesed Siimu tehtud lood - "Ikka sajab", "Violetne videvik", "Hetkeks igavik" - on siiani meie repertuaaris, kuigi kaua aega olid nad nimetud ja sõnadeta. Siiski läks koosjämmimisest esimeste esinemisteni samuti üle kahe aasta. Sellal tuli Siim ka mõttele panna bändile nimi "Valendik". See on filosoofias kasutatav termin, mis tähendab midagi, mis laseb asjadel ja nähtustel välja paista. Nagu keset pimedat metsa oleval päikeselisel lagendikul on kõik selgelt nähtav, nii laseb ka meie muusika ehedalt tajuda erinevaid tundeid ja mõtteid.
Kuidas sünnivad Valendiku lood?
Suurem osa Valendiku lugude muusikast teeb Siim, mõned lood on ka minu omad. Enamasti tekivad head mõtted lihtsalt omaette kitarri tinistades. Mängid ja mõtled ning ühtäkki võibki kuskilt tulla meloodiajupp, mis tundub olevat see õige. Vahepeal, tõesti, olen ka maha istunud spetsiaalselt selleks, et "nüüd teen uue loo" ning ka siis võib tulemus olla päris hea. Eks iga loo valmistamine nõuab pühendumist. Kui jääda ootama inspiratsiooni, siis see ei pruugi kunagi tulla, vajalik on end tööle panna. Kui endal on üht-teist muusika osas valmis mõeldud, siis mängime selle ette ning teine kitarrist võib hakata välja mõtlema enda osi. Siis kirjutame ka sõnad, mis on kannustatud mingist konkreetsest kujutluspildist, situatsioonist. Proovides läbi mängimisel lugu valmib ning on siis peagi ka esitamisküps.
Kuhu te ise ennast muusikaliselt määratlete?
See on keeruline küsimus. Eksleme nähtavasti kuskil atmosfäärse post-doomi, folgi ja kes teab mille piirimail veel. Ise nimetame oma muusikat lihtsalt nukkermõtlikuks kitarrimuusikaks. Paiguti on see unelev ja meditatiivne, siis jällegi kiire ja rahutu.
Milline on teie trio liikmete muusikaline taust?
Meie laulja Anželika on laulmisega tegelenud pikalt ja põhjalikult. Tänavu lõpetas ta Elleri muusikakooli ooperilaulu erialal. Siim on autodidakt, kitarrisõrmitsemise on ta endale ise selgeks teinud ning tuleb tunnistada, et oma tööd teeb ta väga hästi. Mina õppisin kunagi paar aastat muusikakoolis klassikalist kitarri, kuid sealt saadut olen ma alles nüüd Valendikus hakanud rakendama. On huvitav, et tegelikult on meil kõigil metali taust, nii kuulamise kui isetegemise osas, kuigi Valendiku muusika ise pole küll metal, vähemalt mitte selle kitsamas mõttes.
Algselt oli teil kooseisus teine laulja, miks otsustasite solisti vahetada ja kuidas te Anželika Sikuti leidsite?
Kui mul ja Siimul 2011. aasta sügisel tekkis võimalus oma lugudega esineda, polnud meil veel lauljat. Selgus, et mu venna kallim Kadri Nikopensius oli kunagi laulmisega tegelenud ning kutsusin ta kohe meile laulma. Esimesed kaks Valendiku kontserdit oktoobris 2011 tegimegi koos Kadriga, ehkki mõlemal neist esitasime ainult kaks laulu. Kuna aga Kadri on rohkem filmikunstile pühendunud inimene (hetkel õpib ta Balti Filmi- ja Meediakoolis operaatoriks), siis leidis ta, et ei jaksa muusikaga süvitsi tegeleda. Teadsin Anželika Sikutit gooti-metal bändist Rozen ning kuna ta oli tulnud Tartusse Ellerisse ooperilaulu õppima, kutsusime teda Valendikku. Anželika oli asjaga päri ning see koosseis on meil kestnud praeguseks kaks ja pool aastat.
Olete päris palju esinenud, kuidas teid leitakse ja mis laadi sündmustel te tavaliselt üles astute?
Suurem osa esinemistest on olnud Tartus, ent alati on väga tore kuhugi uude kohta mängima tulla. Eks esinemiskohtade leidmisel mängivad küllaltki suurt osa tutvused, mis seal salata. Oleme mänginud muuhulgas näiteks kohvikutes ja aktustel, nii taustaks kui suure lava peal soolokontserditel. Kõik esinemised on olulised - peame tähtsaks pakkuda kuulajatele ilusat muusikat ning selle kaudu emotsioone. Et kas või hetkeks unustataks argimured ning kujutletaks end kõrgematesse sfääridesse. Sama tunnet kogeme mängides ka me ise.
Kuidas sattusite Lätti ja Ukrainasse esinema?
Nii Lätti kui Ukrainasse saime esinema tänu Vanemuise Seltsi segakoorile, kes meid kaasa võttis. Lätis Gaujienas (eestipäraselt Koivalinnas) oli tegelikult üleüldse kõige esimene Valendiku kontsert, nii et eks seal ilmselt natuke käsi ikka värises. Ukrainas esinesime Lvivi lähedal Moršini kuurortlinnas, kus oli välja kuulutatud Eesti muusika kontsert. Lava ja saal olid suured, meil endal oli kiirustamisest närv sees, aga inimestele läks meie muusika korda. Mul on kodus veel üks ukrainakeelne esikoha diplomgi, kuna tuli välja, et kuskil seal publikus oli žürii, kes esinejaid hindas. Oli seiklusrikas reis!
Hiljuti valmis ka teie esimene professionaalne video loost "Ikka sajab", mis on filmitud Alatskivi lossis. Kuidas video idee sündis?
Rääkisime video mõttest Kadrile, kes meil oli alguses laulnud. Ta sisuliselt vaat et elab keset kaameraid ja monteerimist. Tema mõtles välja ka kogu video sisulise ja vormilise külje, usaldasime teda täielikult. Alatskivi lossis lubati meid samuti lahkelt toimetada. See on võrratu koht! Filmimine toimus eelmise aasta 1. detsembril. Kui siiani olid ilmad olnud soojad ja vihmased ning lootsime heauskselt, et video sügisvihmadest pajatavale laulule "Ikka sajab" tuleb samuti vastav, siis sel päeval vedas ilm meid ninapidi ning taevast langes valget laia lund...
Kuidas sattus ja kelle oma on videos ringi sebiv tuhkur, kes Anželika süles tehtud fotona ka Tumeromantika õhtute plakatile jõudis?
Tuhkur kuulub mu heale sõbrale Kristjan Lemberpuule, kellega musitseerin koos metalbändis Ulguränd. Idee tuhkrut kasutada kuulus samuti Kadrile.
Pühapäeval näeb teid teistkordselt Rakveres. Milline on Rakvere Sinu silmis?
Rakvere on kahtluseta üks Eesti ilusamaid linnu. Väike-Maarjast olen viimasel ajal ka sagedamini Virumaa pealinna sattunud. Siinne kultuurielu on mitmekesine ja väga põnev, loodetavasti jätkub tegijatel indu ja jõudu ka edaspidi.
Mida ootate pühapäevaselt esinemiselt Pangamajas?
Ootan ilusat, ebamaiselt karget õhustikku, täis kirglikku muusikat ja helisid. Olen kindel, et kõik, kes me seal oleme, loome endale ühe kauni müstilise õhtu.
Kui palju oled kursis ja mida arvad Siebeni muusikast ning ka Rome ja Roma Amori loomingust, kes samuti tänavu Tumeromantika õhtute sarjas üles astuvad?
Kõik nad on andekad loojad ja unistajad, kes oskavad oma muusikaga puudutada kuulaja hinge. Olen Siebeni ja Rome'i muusikaga tutvunud interneti vahendusel ning rõõmustan juba ette, et saan neid peagi oma ihukõrvaga kuulda. Elusas esitluses olen näinud varem vaid Roma Amori, kui nad ülemöödunud aastal Muuga mõisa Tumeromantika õhtul mängisid. Nende muusika jättis sooja ja meeldiva mulje, kahtlemata kuulan neid tänavugi hea meelega.
Millised on Valendiku edasised loomingulised plaanid? Millal on plaati oodata?
Teeme uusi lugusid, millest vähemalt mõned leiavad kindlasti veel tänavu koha meie kontserditel. Mullu käisime Viljandis stuudios ning mõned lood on juba ka plaadikõlbulikud, kuid suur stuudiotöö ootab veel ees. Millal plaat valmis saab, ei söanda ma praegu öelda - las asjad liiguvad omal kiirusel, küll siis ka plaat tuleb. Küll ta tuleb!
Sinu juured on Väike-Maarjas. Kui tihti Sind Väike-Maarjas näeb ja mis sind selle kandi juures võlub?
Kuigi ise olen tartlane, siis isa-poolsed juured pärinevad Simuna kihelkonnast ning seosed Virumaaga on praegugi väga tugevad. Väike-Maarja lähedal Koonus on talu, mille rajas mu vana-vanaonu ning mis pärast vahepealseid segaseid nõukogude aegu tuli tagasi perekonna kätte. Püüan seal regulaarselt käia, kas või selleks, et mitte lubada murul üle pea kasvada. Tööd on siin olnud väga palju ning lõppu sel ei näe, aga rahmeldamise kõrval on siin mõnus ka niisama olla, lugeda, kirjutada või pilli mängida, õhtuvalgust nautida ja tunda end iseenda peremehena. Väike-Maarja kant võlub muidugi oma hästi mitmekesise ajaloo ja loodusega - keskajal alguse saanud Porkuni, Kiltsi ja Vao mõisad, Porkuni järv ja Äntu järved, lohukivid ja põliskülad on vaid mõned näited, mille üle tasub uhkust tunda. Kui lisada ka veel isiklikud sidemed, mis mind oma suguvõsa kaudu siinse paigaga seovad, on pilt täiuslik.